Kõrvaklapid: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Kõrvaklapid''' ehk '''kuuldeklapid''' ehk '''kuularid''' on paar [[Miniatuurne|miniatuurseid]] [[kõlar]]eid, mis asetatakse kuulamiseks [[Kõrv|kõrvade]] peale (vetruva sangaga kõrvaklapid), kõrva [[Kuulmekäik|kuulmekäigu]] vastu (nööpkuularid) või kuulmekäigu sisse (nuppkuularid).
Kõrvaklapid (kuularid) on laialdaselt kasutusel eriti koos kaasaskantavate seadmetega (eelkõige [[nutitelefon]]iga), kuid ka kodus saab nendega kuulata soovikohase valjusega ilma teisi häirimata. Kvaliteetsed kõrvu katvad klapid loovad avara läbipaistva helipildi, mis on täiesti võrreldav suurte [[kõlar]]ite süsteemi heliga. Asendamatud on kõrvaklapid [[Mikrofon|mikrofonist]] salvestamise jälgimisel, sest pole akustilise tagasiside ohtu.
==Ajalugu==
[[Pilt:Earpiece.jpg|thumb|90px|Vanamoodne telefoni kuular]]
Sellised vanamoodsad telefonikuularid nagu parempoolsel pildil, olid tavalised veel [[20. sajand|20. sajandi]] alguses. Kõrvaklapid ongi sellesama kuulari edasiarendus, mis enne [[helivõimendi]] väljatöötamist oli ainuke viis helisignaalide kuulamiseks. Esimesed tõelised kõrvaklapid projekteeris [[Nathaniel Baldwin]], kes valmistas need oma kodus ning müüs siis Ameerika Ühendriikide mereväele.
<ref name="HNRLl" /><ref name="F4Fgw" />
[[Pilt:Brandes Superior Matched Tone c. 1919-21.jpg|thumb|left|200px|Brandes´i raadio kuulamiseks mõeldud kõrvaklapid, umbes aastast 1920]]
Varajases raadiotöös olid [[detektorvastuvõtja]]s kasutuses tundlikud kõrvaklapid nagu need, mille valmistas Brandes umbes 1919. aastal. Need elektromagnetilised kõrvaklapid ([[inglise keel|ingl k]] ''moving iron speaker'') kasutasid raudplekist membraani. Kuna seadmelt nõuti eelkõige suurt tundlikkust, siis selle tõttu kannatas tugevasti heli kvaliteet. Samuti olid varajased kõrvaklapid ka väga ebamugavad, sest neil puudus pehmendav polster (kõrvapadjad). Elektromagneti mähise takistus oli telegraafi- ja telefonitöös kasutatavatel klappidel 75 oomi. [[Raadio]] kuulamiseks mõeldud kõrvaklapid pidid olema tundlikumad, mistõttu kasutati neis rohkemate keerdudega mähist ja 1000–2000-oomine takistus oli tavaline. Esimestes raadiotes olid kõrvaklapid [[elektronlamp |elektronlambi]] vooluringis ning seetõttu ohtliku pinge all.
Järgmistel aastakümnetel töötati välja mitmesuguseid elektroakustilise muunduri süsteeme, nt [[piesoelekter |piesoelektriline]], isodünaamiline (tasapinnalisele membraanile trükitud võnkepooliga), elektrostaatiline (elektrit juhtiv tasapinnaline membraan kahe [[elektrood]]i vahel), kuid nagu [[Valjuhääldi|valjuhääldid]], nii on ka kuularid praegusajal kõik elektrodünaamilise muunduriga.
Koos kaasaskantavate heliseadmetega, nagu taskuraadiod, taskumakid (pleierid, [[iPod]]-id) tulid 1980. aastatel kasutusele väikesed, kõrva kuulmekäiku asetatavad kuularid.
[[Pilt:Kopfhoerer antrieb bewegte spule.png|pisi|
== Elektrodünaamilise kuulari tööpõhimõte ==
Tänapäeva kõrvaklappide elektroakustilistes muundurites muudetakse [[audiosignaal]] heliks samal põhimõttel kui [[Valjuhääldi#Elektrodünaamiline valjuhääldi |dünaamilistes valjuhääldites]].
Võnkepool paikneb rõngasmagneti püsivas magnetväljas. [[Püsimagnet]] on valmistatud eriti tugevat magnetvälja tekitavast materjalist, nt [[neodüüm]]ist. Sünteesmaterjalist kerge membraan on ühendatud võnkepooliga, mille mähisesse juhitakse audiosignaali vool. [[Magnetväli|Magnetväljas]] asuva mähise keerdudele mõjub juhet läbiva vooluga võrdeline mehaaniline jõud, mille mõjul hakkab võnkepool koos membraaniga võnkuma, tekitades elektrisignaalile vastavad helilained.
== Parameetrid ==
27. rida:
Väike ja kerge võnkesüsteem on vaba omaresonantsidest, mistõttu sageduskäik püsib lineaarsena avaras sagedusalas (juba suhteliselt odavatele mudelitele pakutakse tootja poolt 20–20 000 Hz; sageduskäigu ebaühtlus piirsagedustel jääb aga enamasti teadmata, sellest ka olulised tämbrierinevused mudelite vahel). Membraani üliväike võnkeamplituud tagab minimaalse mittelineaarmoonutuse, mis jääb ka keskmise hinnaklassi kuulareil allapoole tajutavuse piiri, s.o alla 1%.
Kõrvaklappide [[kasutegur]] on üldiselt seda väiksem, mida parem on heli kvaliteet.
Nimitakistuse järgi jagunevad kuularid madala- ja kõrgeoomilisteks, piiriks 100 Ω. Laiatarbekuulareil on takistus 16, 32 või 64 Ω, stuudiokuulareil ka 600 Ω (siis vastab võimsusele 1 mW pinge 0,775 V).
90. rida:
Elektroonikaplokk vajab kõrvaklappides toiteallikat.
{{commonskat|Earmuffs|Kuulmiskaitse}}
[[Pilt:Active Noise Reduction.svg|pisi|300px|left| Aktiivse mürasummutuse graafiline selgitus <br> Noise
{{-}}
96. rida:
== Peakomplekt ==
[[Pilt:Sprechgarn.jpg|thumb|200px|Tüüpiline peakomplekt]]
'''Peakomplekt''' kujutab endast kõrvaklappe, millega on ühendatud lisaks veel mikrofon. Peakomplektid pakuvad samu võimalusi käed-vabad [[Telefon|telefoniga]]. Neid kasutatakse [[Skype|Skype'i]]-kõnedeks ja töökohtadel, kus kasutatakse intensiivselt telefoni. Peakomplektid tehakse kas ühe kuulariga (mono) või kahe kuulariga (mono mõlemasse kõrva või stereo). Mikrofon on tavaliselt kas varda küljes, millega see on viidud kasutaja suu ette, või asub kõrvaklappidest tuleva juhtme küljes.
Telefoni peakomplekt ühendatakse tavatelefoniga, nii et ta asendab telefonitoru. Kõik tavatelefonisüsteemi ühendatavad peakomplektid on standardse [[4P4C]]-pistikuga, mida kutsutakse ka [[RJ]]-9 konnektoriks.
110. rida:
Kõrvaklappe pidevalt kasutades võib kuulaja kannatada kuulmislanguse käes või isegi alatiseks kurdiks jääda. Eriti väljas liikumisel kasutatavad nööpkuularid ei isoleeri kuigivõrd ümbritsevat müra. Seepärast kasutavad kuulajad suuremat helitugevust, mis võib kuulmist halvendada.
Teiseks suureks probleemiks on see, et kõrvaklappe kasutades ei kuule inimene ümbritsevaid helisid, mistõttu võib temaga kergemini [[Liiklusõnnetus|liiklusõnnetusi]] juhtuda. Samuti võib inimene kõrvaklappe kasutades ise õnnetusi põhjustada (näiteks [[Auto|autoga]] sõites).
Kui kasutada kõrvaklappe kestvalt suurel helitugevusel, kasvavad kõrva enda põhjustatud helimoonutused ja lüheneb tunduvalt kõrvaklappide eluiga.
| |||