Majavamm: erinevus redaktsioonide vahel

'''Majavamm''' (''Serpula lacrymans'') on [[Kandseened|kandseente]] [[Hõimkond|hõimkondahõimkond]]a kuuluv [[Liik (bioloogia)|liik]] [[Seened|seeni]]. Kõige enam on ta tuntud [[Pruunmädanik|pruunmädanikupruunmädanik]]u põhjustajana [[Puit|puitkonstruktsioonidelpuit]]konstruktsioonidel.

Esimest korda kirjeldas liiki [[Franz Xaver von Wulfen]] kui ''Boletus lacrymans'' aastal 1781. Aastal 1884 tõstis Petter Karsten liigi ümber ''[[Vamm|Serpula]]'' perekonda. <ref name="33yMy" /><ref name="MDEq7" />

Majavammi [[Viljakeha|viljakehadviljakeha]]d on liibuvalt vastu puitpinda, 2–20 &nbsp;mm paksud ja kuni 1 m [[Diameeter|diameetriga]]. Noorelt [[valge]], vananedes [[pruun]]. <ref name=":0" />

Majavammi või tema alamliike võib leida sisetingimustest üle maailma, haruldane on ta aga looduses. Majavammi on kogutud [[Himaalaja]]st, [[Põhja-California]]st, [[Tšehhi]]st.<ref name=":1" />

''Serpula lacrymans''’i [[evolutsioon]]iline päritolu pole veel kindel. Esialgselt arvati, et ''S. lacrymans'' on arenenud välja metsikult kasvavast Himaalajast pärit iidsest ''Serpula himantioides'' ([[Metsvamm]]) liigist, kuid uuemate uuringute põhjal on nad monofüleetilised sõsarliigid.<ref name=":1" /> [[Sisemine transkribeeritav speisser|ITS]] nrDNA, [[beeta-tubuliin]]i (''tub'') ja [[Translatsioon#Elongatsioon|translatsiooni elongatsioonifaktori]] (''efa'') 1a [[geen]]ide [[Fülogeneetiline süstemaatika|fülogeneetiline]] analüüs näitas, et majavammil esineb kaks peamist alamgruppi või varianti: „Domesticus“"Domesticus" (või lihtsalt ''S. lacrymans'') ja „Shastensis“"Shastensis".<ref name="gadij" /> "Shastensis" on mitteagressiivne, Põhja-California looduses ([[Mount Shasta]] jalamil) esinev majavammi variant, mis on rohkem levinud looduses ja ei kasva edukalt majastruktuuridel. [[Kosmopoliidid (bioloogia)|Kosmopoliitse]] [[levik]]uga agressiivne "Domesticus" variant on aga tüüpiline [[Kahjurid|majakahjur]], mis on pärit arvatavasti [[Kesk-Aasia]]st. "Domesticuse" variandi geneetilised proovid erinevatest [[Maailmajagu|maailmajagudestmaailmajagu]]dest näitavad ka seda, et liigi sees toimub väga väikene varieerumine, mis viitab hiljutisele kiirele levikule inimeste vahendusel.<ref name="yc3E7" /><ref name="Whayi" />

Majavamm kasvab peamiselt sisetingimustes, kuival puidul. Optimaalne kasvutemperatuur on 18–20 &nbsp;°C ja ellu suudab jääda temperatuurivahemikus −2...+28 &nbsp;°C. Soojust seen ei talu ja seetõttu pole ta ka [[Troopika|troopikastroopika]]s levinud. [[Valgus]]e ja [[Hapnik|hapnikuhapnik]]u olemasolu kiirendab seene kasvu, kuid ei ole teada kui palju. [[Substraat (ökoloogia)|Kasvusubstraadi]] (puidu) niiskusprotsent on ideaalsetes tingimustes 20–30% (kuid mitte üle 55%), suudab kasvada ka väikesema veesisaldusega puidul, transportides iseloomulike risomorfsete [[Seeneväät|seeneväätideseeneväät]]ide abil vett juurde. Seen vajab lisaks [[Orgaaniline aine|orgaanilistele]] ainetele ka [[Anorgaaniline aine|anorgaanilisi]], see on põhjus, miks võib majavamm ka levida üle krohvi, kipsplaadi, [[Tellis|tellistetellis]]te või [[Metallid|metalli]]. Optimaalsetes tingimustes võib ''S. lacrymans'' kasvada kuni 8 &nbsp;cm päevas. Looduses kasvab ta jahedamas niiskes [[kliima]]s, peamiselt [[okasmets]]ades langenud puutüvedel ja maapinnal, kuid spetsiifiliste vajaduste tõttu kasvab välitingimustes harva. Eestis teda metsikult ei leia.<ref name=":0" /><ref name=":1" />

Niiskus, õhu liikumine, puhtus ja ehitusmaterjalide kvaliteet on olulised tingimused, mida tuleb jälgida maja ehitamisel. Ebasoodsates tingimustes võivad eosed olla pikka aega idanemata. Tihti on seene vohamise põhjuseks veeavarii, lekkiv katus või katkised veerennid. Teiseks levinud põhjuseks Eesti kliimas on vee kondenseerumine ehitusmaterjalide pinnale, tihti keldrite seinte pinnal või pakettakende raamide ümbruses. Kolmandaks suurendab õhuniiskust elanike tegevusest tekkiv niiskus, näiteks pidev riiete kuivatamine umbses ruumis või vannitoa aur. Kogunenud mustus on samuti riski suurendavaks faktoriks, kogunenud eosed ja orgaanilised ained on heaks kasvupinnaks kõigile eluvormidele. Kipsplaadi kasutus niisketes tubades on eriti soodsaks kasvupinnaks majavammile – seen saab sealt palju vajalikke mineraalaineid ja niiske kipsplaat on piisavalt pehme, et seeneniidistik saaks sealt kergelt läbi kasvada. Lisaks veel on kipsplaadi kattepind tavaliselt tselluloosirikkast materjalist.<ref name=":30" /><ref name=":23" /><ref name=":02" />

Kolm [[Liin|liiniliin]]i ''S.lacrymans''’i on [[Sekveneerimine|sekveneeritud]] ja on saadaval, kaks neist harilik majavamm ja üks "Shastensis" variandist. ''S. Lacrymans'' S7.9 (v2.0) [[Genoom|genoomigenoom]]i pikkus on 42.73 Mbp ja eeldatavalt 12789 geeni. ''S. Lacrymans'' S7.3 (v2.0) genoom sisaldab 47 Mbp ja 14495 geeni. "Shastensis" varianti genoom SHA21-2 (v1.0) sisaldab 45.98 Mbp ja 13805 geeni.<ref name="SnKAX" />

Majavamm on kuiva [[pruunmädanikupruunmädanik]]u tekitaja ehk ta lagundab puidust [[tselluloos]]i ja [[hemitselluloos]]i. Hemitselluloosi lagundamisel tekib [[vesinikperoksiid]] H₂O₂, mis aitab lõhkuda tselluloosi. Vesinikperoksiid imbub ka [[hüüf]]idest kaugemale ja põhjustab lagunemist kogu materjalis, mitte ainult seene vahetus läheduses. Tselluloos on puidu peamine strukturaalne aine, moodustades koos hemitselluloosiga kuivmassist ligi poole. Pruunmädaniku tagajärjel kaob ära puidust peamine strukturaalne tugiaine ja konstruktsioonina ei suuda enam puutalad kanda raskusi. Sellest tuleb ka pruunmädaniku nimetus – kergesti lagunevast pruuni värvi kuubikulisest puidupurust, mis jääb peale tselluloosi lagundamist alles (peamiselt ligniini ja teiste ainete kogu).<ref name="6geLz" />

* Termiline tõrje – Taanis katsetatud meetodi järgi ehitatakse maja või nakatunud osa ümber telk ja köetakse seda ruumi 40 &nbsp;°C ja temperatuuri hoitakse 24 h. Lihtsam viis on leeklambiga ala kuumutada, kuid see meetod on samuti ohtlikum ja kuumutab ainult pinnapealselt.<ref name=":0" /><ref name=":21" /><ref name=":12" />