Sündmuste horisont: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
DMacks (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
27. rida:
Kahjuks mõistetakse tihti mustade aukude toimimist ning nende sündmuste horisontide tööpõhimõtet valesti. Levinud on arvamus (mis on täiesti ebakorrektne), et mustad augud lihtsalt “imevad” endasse lähedaloleva mateeria. Reaalsus on aga see, et mustad augud ei ole suutelised mateeriat endasse imema kuidagi teistmoodi, kui seda teevad kõik kehad – nad on lihtsalt väga massiivsed, mistõttu on nende poolt tekitatav jõud gravitatsioonilises vastastikmõjus suur. Samamoodi nagu iga teise massiga keha puhul, peab musta augu poolt mõjutatav keha olema tema gravitatsioonivälja mõjuraadiuses (kuigi gravitatsioonilisel vastastikmõjul puudub mõjupiir, on piisavalt suure distantsi puhul kehadevaheline jõud nii väike, et üksteist ei mõjutada, või mõjutatakse väga marginaalselt).
 
Teine levinud valearusaam mustade aukude kohta on see, et olles mustast august väljaspool, on võimalik vaadelda auku “sissekukkuvat” mateeriat, mis on aga võimatu. Vaatlejana on võimalik näha mustade aukude ümber tekkivaid nn. juurdekasvu või mateeriakettaid, mis liiguvad ümber augu väga suurel kiirusel. Suure liikumiskiiruse ning osakesterohkuse tõttu on kettas pidevalt suur hõõrdejõud, mis omakorda tekitab kõrge-energialistkõrgeenergialist kiirgust, mida on võimalik mõõta ning jälgida. Lisaks mõõdetavale kiirgusele, eraldub ketastest tsentripentaaljõu tõttu mateeriat, mis tekitavad nähtavaid “jugasid”. Kokkuvõtvalt, vaatleja ei näegi midagi ületamas sündmuste horisonti, vaid märkab augule läheneva keha pidevat ning lõpmatut aeglustumist ning samal ajal kehalt peegelduva valguse punanihet, ehk pidevat liikumist spektri punasele poolele.
 
=== Erinevad sündmuste horisondid kosmoloogias ===
65. rida:
Kui osakest aga [[Kiirendus|kiirendatakse]], siis võib tekkida olukord, kus mõne sündmuse valguskoonused ei kattugi kunagi osakese maailmajoonega ning järelikult ei ole võimalik mingit [[Vastastikmõju|vastastikmõjus]] osalemist osakeses täheldada. Sellistes tingimustes tekibki osakesele tema [[Perspektiiv|perspektiivis]] näiline horisont – piir, mille tagant tulev info on osakesele vaadeldamatu, ehk osakese jaoks seda ei ole.
 
Näiteks selline olukord saab juhtuda osakesega, mida kiirendatakse ühtlaselt (seda kirjeldav joonis allkirjaga "''Ühtlaselt kiirendatava osakese näiline horisont"''). Kui osakest kiirendatakse ühtlaselt, läheneb selle kiirus oma algpunkti suhtelisele valguskiirusele, kuid tegelikult ei saavuta seda kunagi (sest alguses liikus ta oluliselt aeglasemalt ning kaotatud aega ei saa antud juhul tagasi teha). Joonisel on näha, et osakese P liikumist on kujutatud [[Ruutfunktsioon|ruutfunktsiooniga]] ([[parabool]]), mis [[Asümptoot|asümptootiliselt]] läheneb lõpmatult 45 kraadise nurga all olevale, sündmuse E valgukoonust piiravale, joonele. Sellisel juhul (kui sündmuse valguskoonust piirav joon ei lõiku ega kattu osakese [[Liikumisgraafik|liikumisgraafikuga]]), ei saa kiirendatav osake kunagi mingit informatsiooni, mis on kaasnenud sündmusega E ning seetõttu osakese perspektiivist on tekkinud näiline horisont, mille tagant ei saa informatsioon temani kunagi jõuda – järelikult on tekkinud kiirendatava osakese näiline horisont.
 
SelliseleSellise sündmuselesündmusega väga sarnaseid olukordi saab päris-maailmaspärismaailmas tekkida (näiteks [[Suur Hadronite Põrguti|osakestekiirendites]] ja [[Sünkrotron|sünkrotronides]]), kuid identset olukorda, kus oleks osakese jaoks eksisteeriv sündmuste horisont täielikult olemas, ei ole võimalik luua. Piiravaks teguriks saab see, et osakest on vaja ühtlaselt kiirendada ning seda piiramata aja jooksul – selle jaoks on vaja aga mõõtmatult palju energiat ning mõõtmatult paljuja ruumi.
 
== Välislingid ==
* Zeeya Merali, [http://www.nature.com/news/stephen-hawking-there-are-no-black-holes-1.14583 Stephen Hawking: 'There are no black holes'], [[Nature]], 24. jaanuar 2014
* ''[[Stephen Hawking]], "[[The Universe in a Nutshell]]'' by [[Stephen Hawking]]"
 
[[Kategooria:Astrofüüsika]]