Kool: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Eemaldatud muudatus 4633748, mille tegi 82.131.35.172 (arutelu)
PResümee puudub
5. rida:
[[Pilt:Muhu Põhikool.JPG|pisi|[[Muhu Põhikool]].]]
[[Pilt:Aloja muusika- ja kunstikool.JPG|pisi|[[Aloja]] muusika- ja kunstikool Lätis.]]
'''Kool''' (''school, die Schule, koulu, школа;''  kreeka αχολη, ladina ''scholē'' – 'puhkus', mõnulemine, vabadus füüsilisest tegevusest) on haridusasutus õppimise ja õpetamise  jaoks; õpiruumi ja õppekeskkonda võimaldav institutsioon<ref name=":0" />.  Ka kindla koolikorra ja [[õpilaskond|õpilaskonnaga]] [[õppeasutus|õppe-]] ja [[kasvatusasutus]], kus [[õpilane|õpilased]] omandavad [[õpetaja]] juhendamisel [[teadmine|teadmisi]], [[oskus]]i ja [[vilumus]]i.
 
Eesti keeles kasutatakse sõna 'kool' sageli [[õppeasutus]]e [[sünonüüm]]ina, kitsamas tähenduses tähendab see sõna ka '''[[koolimaja]]'''. Osaliselt on selle sõna kasutusvaldkond algsest põhitähendusest kaugenenud – [[elukool]], [[koertekool]], [[puukool]].
18. rida:
18. sajandil tekkis mitmel pool Euroopas koolikohustus (Taanis, Norras – 1739–41). 19. sajandil muudeti enamikus arenenud riikides (alg)kooliharidus mõlemast soost lastele kohustuslikuks (Venemaal pärast [[1917. aasta revolutsioonid Venemaal|1917. aasta revolutsiooni]]), mõnel pool muudeti koolid ilmalikuks (nt Prantsusmaa). Klassikaliste koolide õppekavadesse tungisid loodusteaduslikud ja reaalained, tekkisid reaal- ja kutsekoolid.
 
20. sajandi lõpuks oli enamuses arenenud riikides kehtestatud kohustuslik kooliharidus vähemalt kuni 16nda eluaastani. Õppimine toimub enamasti riikliku kontrolli all olevate [[õppekava]]de alusel, mida koolid võivad rohkem või vähem kohandada piirkonna ja õpilaste eripära arvestades<ref name=":0" />. Arenenud riikides on koolidele kehtestatud ranged tervishoiu (sh tunni ja õppepäeva pikkuse), ruumilised jm reeglid. Kooli juurde kuulub tavaliselt ainekabinettide (nt loodusteaduste, füüsika-, arvutiklass, töökojad jm) ja klassiruumide süsteem, puhkeruumid, söökla, võimlemissaal ja mänguväljakud ning staadion, kooli aula (saal ühisüritusteks), õpetajate ja administratsiooni ruumid, raamatukogu, arstikabinet, mõnel juhul ka kooliaed ja õuesõppe võimalused. [[Õpetaja|Pedagoogilise personali]] kõrval on koolides sageli psühholoogid jm nõustav personal, laborandid vm tehniline personal (nt füüsika, keemia, arvuti- jmt õppe toetamiseks), tegutsevad kooli nõukogud või/ja [[Kooli hoolekogu|hoolekogu]]<nowiki/>d ning [[lapsevanem]]<nowiki/>ate esindused<ref name="so1LV" />. 21. sajandil on koolides sageli ka oma turvanõuded ja turvalisuse eest vastutav personal.
 
== Eesti kooli ajaloost ==
34. rida:
== Koolide jaotusi ==
[[Pilt:Häädemeeste muusikakool.JPG|pisi|[[Häädemeeste Muusikakool]].]]
Olenevalt sellest, kes on kooli organiseerija ja rahastaja '''jaotuvad koolid''' enamasti riiklikeks, munitsipaal (kohaliku omavalitsuse) ja erakoolideks, mida finantseerivad ja korraldavad eraisikud, religioossed või ühiskondlikud organisatsioonid. Edastatavate teadmiste ja oskuste seisukohalt on koolid üldhariduslikud ja kutsekoolid; haridustasemelt – alg-, põhi-, kesk- ja kõrgkoolid; suhetes religiooniga – ilmalikud ja konfessionaalsed (kiriku-, religioossed) koolid; õppijate soolisest koosseisust lähtuvalt – poiste-, tüdrukute- ja segakoolid; kooli õppe-kasvatussüsteemi (pedagoogilise süsteemi) erinevustelt – autorikoolid (nt Venemaal), kultuuride dialoogi koolid, [[Waldorfi pedagoogika|waldorf-Waldorfi ehk Steiner-Steineri koolid]], [[Montessori pedagoogika|Montessori-koolid]], Sudbery Valley<ref name=":2" /> tüüpi koolid, arendava õppe koolid, jne. Sageli jaotatakse koolid tava- ehk traditsioonilisteks ehk peavoolukoolideks ja nn alternatiivkoolideks, mis võivad omada riiklikust erinevat kasvatusfilosoofiat ja inimpilti, sageli ka õppekava. Paljud alternatiivkoolid kuuluvad demokraatlike vabakoolide kategooriasse. Erivajadustega õpilased kas integreeritakse üldhariduskoolidesse või õpivad erikoolides. Koolide tüpoloogiaid on loodud, lisaks eelnevatele, ka õppiva organisatsiooni, [[Koolikliima|koolikliimat]], [[Kooli kultuur|koolikultuuri]] jm aspekte silmas pidades (Eestis nt Ruus jt<ref name="vkb5I" />, Sarv<ref name=":3" />). Keskseks küsimuseks, milles vastanduvad erinevad paradigmaatilised lähenemised koolile on õpilase koolitaju, rahulolu ja areng koolis<ref name="Q0ZkO" />.
 
Koolis toimuva institutsionaliseeritud õppe alternatiivina on levinud [[koduõpe]] e kodukoolitus (''home schooling''), mis mõnes riigis on toetatud või piiratud nõudega kinnistada laps tavakooli juurde, teistes on loodud iseseisev koduõppe- v koduõppekoolide süsteem oma õppekavade, õppematerjalide ja tugi- ning sertifitseerimissüsteemiga. Tänapäeval on koduõpe sageli toetatud [[virtuaalkool]]<nowiki/>iga.<ref name=":0" />
42. rida:
 
=== Alternatiivkoolid ===
Traditsiooniliste ehk peavoolu koolide kõrval on paljudes arenenud riikides olemas erinevatel põhimõtetel loodud era- või riiklikud alternatiivkoolid. Alternatiivkoolid, sh vabakoolid erinevad tavakoolidest oma kasvatusfilosoofia, õppe sisu, õppemeetodite või õppe korralduse poolest. Tuupimiskoolile ja autoritaarsele kasvatusele vastanduvaid alternatiivkoole tekkis juba 20. sajandi algul, massiliselt aga 1960ndatel. Tuntumateks alternatiivkoolideks nt USAs on avatud koolid (puudub traditsiooniline klassideks jaotumine), seinteta koolid (kohaliku kogukonna avar kasutamine õppe ja sotsiaalse baasina), magnetkoolid (õppekeskused konkreetse teadmusvaldkonna, nt muusika süvaõppeks). Siia kuuluvad ka nn tänava-akadeemiad, mis pakuvad keskharidusvõimalust noortele, kes valdavalt sotsiaalsetel põhjustel seda tavakoolis ei saanud.<ref name=":0" /> 
 
 Maailmas enim levinud alternatiivkoolideks on [[Waldorfi kool|Waldorfkool]]id ehk SteinerkoolidSteineri koolid (Eestis alates 1990) ja [[MontessorikoolMontessori kool|Montessori koolid]]id.<ref name=":1" />
 
=== Autorikoolid ===
56. rida:
== Kooli aspekte ==
 
20. sajandil on alates Dewey’stDeweyst kooli nähtud õpilaste sotsialiseerimise, demokraatliku ja demokraadiks kasvatamise paigana<ref name="EG1pp" />. Tänapäeval leitakse, et ka progressiivsete hariduseesmärkidega koolis töötab varjatud õppekava, mis väljendub ka koolikultuuris ja koolikliimas ning on suunatud sõnakuulmise/alistumise saavutamisele ja autoritaarsuse tugevdamisele. Seda toetab numbrilise hinde kasutamine, millel informeeriva rolli kõrval on sageli ka kontrolliv-karistav roll.
 
=== Kooli efektiivsus ===
Kooli efektiivsuse all mõistetakse seatud eesmärkide (õpetuslike, kasvatuslike, õppekavaliste jm) saavutamist majanduslikult ja ajaliselt vähimate või optimaalseimate kuludega. Kool institutsioonina on reguleeritud riikliku seadusandlusega (konstitutsioon, kooli- või haridusseadus, riiklik õppekava jm), koolisiseste dokumentidega (sisekorra eeskirjad, töölepingud, hindamisjuhend, regulatsioonid õpilastele, kooliõppekava jmt).
 
Kooli efektiivsuse hindamise erinevates mudelites arvestatakse nii rahalisi kui mitterahalisi sisendeid ja väljundeid<ref name="6APcd" />. Praktikas on hindamine siiski enim seotud mõõdetavate majandusnäitajatega, hinnatakse kooli tehnilist efektiivsust. Tehnilise efektiivsuse kontekstis on oluliseks probleemiks kooli väljundite mõõtmine. Kõige sagedasemaks hinnanguks õpilaste koolis omandatud teadmistele kasutatakse empiirilises analüüsis erinevaid standardiseeritud testide ja eksamite tulemusi. Olulisemate probleemidena on seejuures viidatud võimalikule kooskõla puudumisele nende testide ja õppekavaeesmärkide vahel ning ühiskonna poolt väärtustatud teadmiste ja oskuste vahel<ref name="PyzEI" />. Kooli (õppekava) eesmärgid on seotud õpilaste arengu toetamisega, mis ei piirdu aineteadmiste omandamisega. Nii otsitakse vahendeid kooli efektiivsuse hindamiseks organisatsiooni toimimise seisukohast<ref name="t38Er" />, õppe-kasvatusprotsessi või kooli tulemusjuhtimise seisukohast<ref name="kgvYy" /> ja õpilaste arengu seisukohast<ref name="1q1MV" />,
 
Peetakse ohtlikuks, et kooli efektiivsuse mudelid ignoreerivad nt seaduspärast väärtuste paljusust kasvatuses ja õpetamises, jätavad vähe aega õpilaste individuaalsuse arvestamiseks. Kooli efektiivsuse uuringud on näidanud, et efektiivsed koolid, ka keskkoolid, on suhteliselt väikesed, õpetajad neis näevad end pigem õpilase iseloomu ja väärtuste arendajana kui ainult ainespetsialistidena<ref name="44aXJ" />.
 
=== Kooli-klassi dünaamika ===
Koolis ja tunnis eristatakse enamasti kaht dünaamiliste protsesside kategooriat – kognitiivsed protsessid (mõtlemine kui õppimise alus – nt õpistiilide teooriad, intelligentsuse mõiste/kontsepti avardumine, intelligentsuse tüübid) ja interaktiivsed protsessid (õppeprotsessilised ja mitte-õpetuslikud e sotsiaalsed interaktsioonid/vastasmõjud õpetaja-õpilase ja õpilaste vahel, mis mõjutavad õppimist, suhtumist, hoiakuid, enesehinnangut, motivatstiooni jne). Interaktsiooniprotsessid olenevad koolis toimuvast õpilaste rühmitamisest ja õppe iseloomust. Üldlevinud on rühmitamine vanuseti (klassid), va mõned pedagoogiised süsteemid (nt Montessori-koolid, Sudbery Valley tüüpi koolid). Mitmetes koolisüsteemides  kasutatakse vanuserühmade taustal või nendest sõltumata võimekusrühmi (nt Ühendkuningriigis – ''streaming'', USAs – ''tracking'', ka Jaapanis, Austraalias), seda eriti keeltes ja matemaatikas, samuti õppekursuste ja õppesuundade ning õppeprojektide alusel rühmitamist.
 
=== Õppe iseloom ===
115. rida:
Kooli juhtimisel on üldiselt 4 taset – riiklik, regionaalne, lokaalne, institutsionaalne, mis kajastub ka teooriate jaotuses.
 
Kooli juhtimise praktikat ja teooriaid on olulisimal määral mõjutanud (eriti USAs ja Kanadas) Taylori (1856–1915)<ref name=":4" /> teadusliku juhtimise printsiibid. Alles 20 saj lõpukümnenditel, koos õppiva organisatsiooni ja kvaliteedijuhtimise kontseptsioonide ning mudelite väljakujunemisega on Taylori mõju vähenenud. Nii on 20 s keskelt alates kooli juhtimist käsitletud organisatsiooni kui bürokraatia teooriate seisukohalt (hierarhia, funktsionaalne spetsialiseerumine, reeglid-protseduurid probleemide lahendamiseks ja vastutuseks, impersonaalsed töösuhted, tulemuspõhised välised tunnustused), 70ndatel levisid osalusjuhtimise ja võimenduse –delegeerimise (''empowerment'') vaated, sajandi lõpus – reflektiivse praktika vaated nii hariduse kavandamisel, eri tasanditel juhtimisel kuni õppetunnini välja (nt Sergiovanni 1987, 2005<ref name="bqYrh" />).  Leiti, et vaid võimalikult lai teadmine võimaldab juhtidel identifitserida ning defineerida probleeme ja valida nende lahendusteid – st informeeritud intuitsiooni, praktiku teadmust. Ka 20 s lõpus Maailmapanga poolt erinevatele riikidele tehtud haridussoovitused põhinevad reflektiivse praktika ja õppiva organisatsiooni teooriatel.
 
Kooliga seoses on alati kesksel kohal debatid tsentraliseerimise-detsentraliseerimise vahekorra üle. Nt Prantsusmaa ja NSVL haridust iseloomustas tugev tsentraliseeritus õppekavast õpetaja tööni õppetunnis. Austraaliale, Saksamaale, Walesile on olnud omane otsida tasakaalu tsentraliseerituse ja detsentraliseerituse (oolipõhine juhtimine, õpetaja metoodiline vabadus) vahel. Sellega on seotud ka õpetaja autonoomia, autoriteet ja professionaalsus erinevates kkoolides, ultuurides, riikides. 
122. rida:
Kõige üldisemalt võib öelda, et rahvusriikide teke, industrialiseerimine ja urbaniseerumine 19.–20. sajandil tõi kaasa muutunud nõuded haridusele (noorte teadmistele, oskustele), mis tingis koolituse struktureerumise, institutsionaliseerumise ja bürokratiseerumise, koolide juhtimise tsentraliseerumise ning kooli kasvava rolli perekonna abistaja ja asendajana. Koolide kasutamine poliitiliste ja sotsiaalsete väärtuste (lojaalsus võimule, patriotism jm) õpetamiseks saavutas ekstreemse taseme ja intensiivsuse Natsi-Saksamaal (1933–1945) ja Nõukogude Liidus (1917–1991). Ka tänapäeval peetakse kooli kui institutsiooni rahvuse, riigi ja kogukonna südameks, säilumise, toimetuleku ning edu garantiiks.<ref name=":0" />
 
Liberaalse, nagu ka humanistliku vaate kandjate seas on neid, kes leiavad, et kool kui institutsioon vastandub sellistele hariduseesmärkidele nagu nt vaba, otsustusvõimelise, autonoomse inimese kasvatamine. Selle vaate äärmuslikud esindajad (''deschoolers, unschoolers'') eitavad kooli kui institutsiooni täielikult. Ajalooliselt enim tuntud koolieitajad on Rousseau (1712–1778) ja Illich (1926–2002).  Traditsiooniliste koolide kadumist on ühe võimaliku stsenaariumina näinud ka [[OECD]] tuleviku-uurijad<ref name="3F6Us" />.
 
Kui 20 s teisel poolel kõneldi hariduse kriisist (Coombs 1985<ref name="2myQ6" />), siis oli see suuresti kooli kriis – võimetus vastata samaaegselt nii indiviidi (õpilane, õpetaja) kui ühiskonna vajadustele. 21. sajandi väljavaated on avarad – need võivad viia nii kooli individualiseerumiseni, st õppeprotsessi sobitamiseni laste ja noorte eripäraga kuni formaalse kooli kadumiseni, aga ka täpse ja tehniliselt toetatud ning kontrollitud unifitseerimiseni nii õppes kui õpiväljundites.