Redaktsioon: 20. veebruar 2018, kell 15:54 redigeeri Kruusamägi (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 74 948 muudatust P Kruusamägi teisaldas lehekülje Isemajandav Eesti pealkirja Isemajandava Eesti ettepanek alla ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 21. veebruar 2018, kell 08:19 redigeeri eemalda AK720 (arutelu \| kaastöö) 783 muudatust →‎Vaata ka Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
10. rida: Arutelu juhtis Savisaar. Ettepaneku koostamine käivitus [[ajurünnak]]u korras. Kahetunniline mõttevahetus olevat olnud elav, kus vabameelseid ideid laekus seinast seina. Jutt keerles selle ümber, kuidas saada Kremlilt kätte õigus ise otsustada oma majandusasjade üle. Üldiselt idealiseeriti perestroika ideoloogiat. Tulemusenaks oli, et otsustati genereerida ettepanek, mis üdini muudab Eesti NSV-s kehtiva majandusmehhanismi. Ettepaneku lõppteksti väljatöötamiseks moodustati sektsioonid ja nende vahel jaotati temaatika. Lepiti kokku, et septembri alguseks esitatakse need Savisaarele. Ivi Proos tegi lindistuste alusel arutelust põhjaliku kokkuvõtte, mis jagati igale osavõtnule. Kross ja Leimann tegid ettepanekuid Eesti NSV rahvamajanduse juhtimise ümberkorraldamiseks. Made ülesandeks oli esitada seisukohti, mis on vajalikud rahvusvahelise turumajanduse aspektide juurutamiseks, vaba ettevõtluse finants-majanduslikuks funktsioneerimiseks. ~~Raigi~~Raig ~~ülesandeks jäi~~tegeles liiduvabariikide vaheliste majandussuhete ~~väljatöötamine~~väljatöötamisega. Pärast esimest kohtumist loobusid osalemast Kaarepere ja Lugus. Leimann oli seotud põhitöökoha tööülesannetega. Plaanikomitees Savisaare kabinetis kogunes kokku kuivanud kollektiiv veel kaks korda. 7. septembril tehti vahekokkuvõtteid ning vormistati lõpptekst, mis kandis algselt pealkirja "On tulnud idee: läheme üle isemajandamisele",. ~~mida~~Seda peeti aga liiga lohisevaks ja pikaks. Pärast mõningast vaidlust valiti artikli pealkirjaks "Majandus uude kvaliteeti". 21. septembril kohtusid Savisaar, Proos, Made ja Raig, et otsustada, mida valminud ettepanekuga teha, ehk kus seda avaldada. Esialgu otsustati [[glasnost]]i vaimu kasutades pöörduda avaldamissooviga [[EKP Keskkomitee]] häälekandja „Rahva Hääle” poole, kus Siim Kallas oli asetoimetaja, sest ettepanek lähtus partei nõudest teha ettepanekuid majanduse juhtimise ümberkorraldamiseks. Kuid Kallas teadis, et poliitilise taustaga artiklid kooskõlastatakse jätkuvalt EKP Keskkomitees, mis võis kaasa tuua avaldamise keelu. Seega jäi üle vaid Tartu edumeelne Edasi. Savisaar otsustas 24. septembril viia ise artikkel Tartusse. Artiklile olid soostunud alla kirjutama vaid Savisaar, Made ja Kallas. Savisaar hankis sinna lisaks veel ka sotsioloog Titma allkirja, kes polnud artikli teksti väljatöötamisel osalenud. Edasi toimetaja [[Mart Kadastik]] oli otsekohe valmis artiklit avaldama. Käiku läks "Rahva Hääle" blanketile ümber löödud trükivalmis tekst. Originaalkäsikirjal on Rahva Hääle nimetus maha tõmmatud ning Edasi käsitsi asemele kirjutatud. Peale on löödud 25. septembri kuupäeva kandev laekumist tähistav Edasi tempel. Tekst kandis numbrit 5447 ning Mart Kadastik oli kirjutanud pealdisesse resolutsiooni "Palun mitte keeleliselt parandada!" ja korralduse "Täna!". Tekstis on küll Kadastiku enda käega tehtud kergeid redaktsioonilisi parandusi. See tekst löödi veel kord masinal ümber ja alles selle käigus võttis pealkiri lõpliku kuju, milleks oli "Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele!". 19. rida: :1. Majanduse juhtimise ja planeerimise aluseks on väärtusseaduse arvestamine ja kaubalis-rahalised suhted. :2. Eesti NSV territooriumil paiknev majandus on Eesti NSV alluvuses. See kehtib ka raudtee, merelaevanduse ja praegu üleliidulises alluvuses olevate ettevõtete kohta. Majanduse struktuur korraldatakse ümber, et tagada eelisareng nendele valdkondadele, mis põhinevad eeskätt kohalikul ressursil, on meile majanduslikult kasulikud, kultuuriliselt vastuvõetavad ja majandamise traditsioonidega kooskõlas. :3. Kaubavahetus nii NSV Liidu teiste liiduvabariikide, kraide ja oblastite kui ka välisriikidega toimub turu kaudu ning on rajatud tootja ja tarbija otsesidemetele. ▼ :4. Võetakse kasutusele konverteeritav [[Nõukogude rubla\|rubla]], kui rahvusvaheliselt aktsepteeritud arveldusvahend. Selle abil toimuvad ka kõik arveldused NSV Liidu teiste piirkondadega, asutuste ja ettevõtetega. ▼ ▲:3. Kaubavahetus nii NSV Liidu teiste liiduvabariikide, kraide ja oblastite kui ka välisriikidega toimub turu kaudu ning on rajatud tootja ja tarbija otsesidemetele. :5. NSV Liidu eelarvega on suhetes vabariik kui tervik. Vabariigi maksed üleliidulisse eelarvesse kehtestatakse NSV Liidus Ülemnõukogu poolt pikaajaliste normatiivide alusel. Üleliidulisest tööjaotusest võtab Eesti NSV osa eeskätt valuutatulude suurendamise kaudu. Eesti NSV eelarve tulude formeerimiseks kujundatakse eri maksusüsteem. Kohalikud eelarved lahutatakse vabariiklikust eelarvest. ▼ :6. Täielikule isemajandamisele üleminek viiakse läbi kogu territooriumil ja kõigil majanduse juhtimise tasanditel. Isemajandamisesuhetele rajatakse ka koostöö vabariigi eri piirkondade, linnade ja rajoonide vahel. ▼ ▲:4. Võetakse kasutusele konverteeritav [[Nõukogude rubla\|rubla]], kui rahvusvaheliselt aktsepteeritud arveldusvahend. Selle abil toimuvad ka kõik arveldused NSV Liidu teiste piirkondadega, asutuste ja ettevõtetega. :7. Majanduses valitseb organisatsiooniline paljusus, kusjuures igati soodustatakse tarbija pärast konkureerivate ettevõtete olemasolu. Laiendatakse kooperatiivset tootmist, osa ettevõtete tegevus rajatakse aktsiaseltsi põhimõttele. Ettevõtete loomiseks ja nende tegevuse korraldamiseks tõmmatakse kaasa nii Eesti NSV elanike rahalised vahendid kui ka väliskapital. Toodete kvaliteeti hinnatakse lähtudes rahvusvahelistest standarditest. ▼ ▲:5. NSV Liidu eelarvega on suhetes vabariik kui tervik. Vabariigi maksed üleliidulisse eelarvesse kehtestatakse NSV Liidus Ülemnõukogu poolt pikaajaliste normatiivide alusel. Üleliidulisest tööjaotusest võtab Eesti NSV osa eeskätt valuutatulude suurendamise kaudu. Eesti NSV eelarve tulude formeerimiseks kujundatakse eri maksusüsteem. Kohalikud eelarved lahutatakse vabariiklikust eelarvest. ▲:6. Täielikule isemajandamisele üleminek viiakse läbi kogu territooriumil ja kõigil majanduse juhtimise tasanditel. Isemajandamisesuhetele rajatakse ka koostöö vabariigi eri piirkondade, linnade ja rajoonide vahel. ▲:7. Majanduses valitseb organisatsiooniline paljusus, kusjuures igati soodustatakse tarbija pärast konkureerivate ettevõtete olemasolu. Laiendatakse kooperatiivset tootmist, osa ettevõtete tegevus rajatakse aktsiaseltsi põhimõttele. Ettevõtete loomiseks ja nende tegevuse korraldamiseks tõmmatakse kaasa nii Eesti NSV elanike rahalised vahendid kui ka väliskapital. Toodete kvaliteeti hinnatakse lähtudes rahvusvahelistest standarditest. :8. Tööjõu liikumist isemajandamisele üle läinud liiduvabariigi ja teiste NSV Liidu osade vahel reguleeritakse tööjõu ratsionaalse kasutamise erirežiimiga. :9. Juhtimine rajatakse majanduslike meetodite ja ettevõtete iseseisvusele. Ametkonnad, mis pole seotud majanduse üldise arengustrateegia kavandamise ja elluviimisega, likvideeritakse. Plaaniorganid tegelevad ainult üldiste proportsioonide perspektiivse planeerimisega. :10. Otsustamisõigus antakse sinna, kus luuakse tulemusi. Majanduse organisatsiooniline ühitamine areneb alt üles, s.t kõrgemalseisvaid organisatsioone luuakse ettevõtete poolt ja nende algatusel, kui seda peetakse otstarbekaks. ▼ Ettepanekust kujunes kiiresti eestlaste perestroika rüpes pead tõstva ~~eestlaste~~ legaalsele opositsioonile ideoloogiline ja teoreetiline nurgakivi. Nelja mehe ettepanek ärritas okupatsioonivõimu, kuid innustas eestlasi laulvale revolutsioonile. Ettepanek oli rüütatud NSV Liidus põlatud turumajanduse põhimõtete rüüsse ja juhtis avalikult tähelepanu sotsialistliku majandamise lollustele. Anti kõigile arusaadav signaal, et eestlased kavatsevad hakata ise oma riigis asju ajama. Ka mitmed liiduvabariigid said ettepanekust üheselt aru nagu ka Kremli institutsioonid, kes üritasid esialgu ettepanekut maha vaikida, kuid hiljem hakkasid manööverdama ja ettepaneku eesmärke tõlgendama. Autorid ei pidanud vajalikus põhjendada, kuidas on võimalik ühe tsentraalselt juhitud majandussüsteemi sees viljeleda vabaturu põhimõtetest lähtuvat majandust. Mõnda aega oli see, nn „ühe suure katla nurgas rammusama supi keetmise” esiletoomine peamiseks argumendiks ettepaneku kritiseerijate käes, mis sisuliselt oli ju igati tõepärane pretensioon, kuid üldises poliitilises kontekstis ei äratanud laiemat tähelepanu.▼ ▲:10. Otsustamisõigus antakse sinna, kus luuakse tulemusi. Majanduse organisatsiooniline ühitamine areneb alt üles, s.t kõrgemalseisvaid organisatsioone luuakse ettevõtete poolt ja nende algatusel, kui seda peetakse otstarbekaks. ▲Ettepanekust kujunes kiiresti perestroika rüpes pead tõstva eestlaste legaalsele opositsioonile ideoloogiline ja teoreetiline nurgakivi. Nelja mehe ettepanek ärritas okupatsioonivõimu, kuid innustas eestlasi laulvale revolutsioonile. Ettepanek oli rüütatud NSV Liidus põlatud turumajanduse põhimõtete rüüsse ja juhtis avalikult tähelepanu sotsialistliku majandamise lollustele. Anti kõigile arusaadav signaal, et eestlased kavatsevad hakata ise oma riigis asju ajama. Ka mitmed liiduvabariigid said ettepanekust üheselt aru nagu ka Kremli institutsioonid, kes üritasid esialgu ettepanekut maha vaikida, kuid hiljem hakkasid manööverdama ja ettepaneku eesmärke tõlgendama. Autorid ei pidanud vajalikus põhjendada, kuidas on võimalik ühe tsentraalselt juhitud majandussüsteemi sees viljeleda vabaturu põhimõtetest lähtuvat majandust. Mõnda aega oli see, nn „ühe suure katla nurgas rammusama supi keetmise” esiletoomine peamiseks argumendiks ettepaneku kritiseerijate käes, mis sisuliselt oli ju igati tõepärane pretensioon, kuid üldises poliitilises kontekstis ei äratanud laiemat tähelepanu. Pärast [[Loomeliitude ühispleenum]]it alustasid eestlased 1988. aasta suvel isemajandamise-alast rünnakut Moskvale. Eesti delegatsioon sai NLKP XIX konverentsile sõites aktiivselt perestroikaprotsessi sulandunud Eesti põlisrahvalt ülesande tutvustada Nõukogude Liidu juhtivatele kommunistidele ja parteilastele konverentsil osalejatele regionaalse isemajandamise ideed. NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees Nikolai Rõžkov oli nüüd eestlaste ideele vastu. [[Mihhail Gorbatšov]] suhtus aga ettepanekusse tolerantselt. Lõpuks õnnestuski Eesti NSV delegatsioonil isemajandamise küsimus rahvussuhete resolutsiooni sisse manööverdada. Moskvas sündis tekst, mis muu hulgas ütles: „Üks keskseid ülesandeid on luua tingimused regioonide suuremaks iseseisvuseks ... Tähelepanu väärib idee, mis näeb ette vabariikide ja regioonide ülemineku isemajandamise põhimõtetele.” Isemajandamise ettepanekut asus aktiivselt toetama Eesti avalikkus. [[Rahvarinne]] pani selle oma ideoloogia nurgakiviks. Läti, Leedu, Ukraina, Armeenia iseseisvumise meelsed rahvuslased juhindusid samuti eestlaste ettepanekust nagu ka siin-seal Venemaal. 1988. aasta alguses võttis Eesti NSV Ministrite Nõukogu vastu otsuse jätkata tööd [[TTÜ majandusuuringute teaduskeskus\|Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudis]] regionaalse isemajandamise skeemi väljatöötamiseks. Kuid hoopis konsultatsioonifirmast [[Mainor]] kujunes nelja mehe ettepanekust lähtunud Isemajandava Eesti (IME) programmi käivitaja ning Rahvarinde vastavate üldpoliitiliste aktsioonide koordineerimise keskus. Ettepaneku najal sündis kaks Isemajandavaks Eestiks nimetatud majandusprogrammide väljatöötamise töörühma. 1988. aasta alguses võttis Eesti NSV Ministrite Nõukogu vastu otsuse jätkata tööd Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudis regionaalse isemajandamise skeemi väljatöötamiseks. Vastavat töögruppi juhtis [[Rein Otsason]]. Pärast Rahvarinde käivitamist aprillis 1988 moodustati konsultatsioonifirma Mainor juures Isemajandava Eesti (IME) probleemnõukogu, mida juhtis Edgar Savisaar. Mainori rühmal ei tekkinud erilisi raskusi Teaduste Akadeemia töögrupi teisele plaanile manööverdamisega. Mõlemale töögrupile määrati tähtajaks, et põhjalik IME kontseptsioon peab olema valmis 1988. aasta novembriks. Mainor sai ülesandega hakkama. Teaduste Akadeemia Majandusinstituudile käis see üle jõu. Eestis valitud eestlastest NSV Liidu ~~eestlastest~~ rahvasaadikud algatasid [[NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress]]il seaduseelnõu liiduvabariikide isemajandamisele üleviimise kohta. Kongress delegeeris selle seaduse arutamise ja vastuvõtmise [[NSV Liidu Ülemnõukogu]]le. Isemajandamise seadus pandi seal hääletusele korraga nii Rahvuste Nõukogus kui ka Liidunõukogus ühel ja samal päeval 27. novembril 1989. aastal. Hääletamistel osales mõlemas kojas kokku 400 saadikut. Seadus loeti vastuvõetuks, kui seda mõlemas kojas toetas 136 saadikut. Hääletustulemused tehti teatavaks 27. novembril kell 17.20. Rahvuste Nõukogus läks isemajandamise seadus läbi 23 enamhäälega. Seaduse poolt hääletas 159 saadikut. Liidunõukogus oli aga vajaliku tulemuse saamine raskem. Isemajandamise seadus läks läbi kõigest ühe enamhäälega. Selle poolt oli 137 saadikut. Tulemus oli eestlaste esimene suur ja Nõukogude keskvõimu tahte vastane võit, mida aga NSV Liidu järelejäänud kahe aasta jooksul keskvõimu poolt ministeeriumidele antud käsul ei rakendatud. Nelja mehe ettepanekust kujunes vaatamata nii mõnegi Eesti NSV autoriteetse institutsiooni ja võimutegelase vastuseisule hoopis tõsine poliitiline aktsioon ning tõeline rahvahariduslik ettevõtmine. Algas senitundmatute turumajanduslike põhimõtete lahtirääkimine. Seni tsentraliseeritud majandamise küsimustega kokku puutunud teadlased, sotsioloogid, filosoofid, ajakirjanikud ja kultuuriinimesed hakkasid omandama neile täiesti uusi teadmisi, mida mõne aasta pärast vaja läks. See üldteoreetiline ettevalmistus andiski Eestile võimaluse taastada iseseisvus ja teha kiire ning pikk hüpe [[sotsialism]]ist [[kapitalism]]i. 56. rida ⟶ 47. rida: ==Vaata ka== [[IME Probleemnõukogu]] [[Masljukovi projekt]] == Välislingid ==

Isemajandava Eesti ettepanek: erinevus redaktsioonide vahel