Aragóni kroon: erinevus redaktsioonide vahel

Siiski olid selle erinevaderi territooriumid seotud ainult monarhi isiku kaudu, selline impeerium oli ka [[Ahhemeniidide riik]]. Kaasaegne Marqués de Lozoya kirjeldas Aragóni krooni rohkem [[konföderatsioon]]ina kui tsentraliseeritud kuningriigina, rääkimata impeeriumist. Pole ühtegi ametlikku dokumenti, mis viitaks impeeriumile (''Imperium'' või mõni samatähenduslik sõna); selle asemel on seda peetud autonoomsete kuningriikide dünastiliseks uniooniks.

Alfonso II püüdis vallutada Valenciat, kui olukord seda võimaldas, kuid võimalus kadus, kui [[Sancho VI de Navarra]] tungis Aragóni. Alfonso II sõlmis [[Alfonso VIII de Castilla]]ga [[Cazola leping]]u, et kaitsta Aragóni piire. Leping piiritles ka uuesti nende tulevased tsoonid mauride alade vallutamisel —– Aragóni kuningad pidid saama [[Valencia kuningriik|Valencia]], jättes [[Murcia]] Kastiiliale.

9. sajandist rivaalitsesid [[Akvitaania hertsogkond|Akvitaania hertsogid]], [[Foix krahvkond|Foix krahvid]], [[Toulouse krahvkond|Toulouse krahvid]] ja [[Aragóni kuningate loend|Aragóni kuningad]] oma püüetes kontrollida erinevaid [[Oksitaania]] maid (''[[pays]]''). Aragóni kroon laiutas alal, mis nüüd on Prantsusmaa lõunaosa, kohalike vasallvürstide, nagu [[Toulouse krahvkond|Toulouse krahvid]], abil. [[Katarid|Katarite]] või albilaste mäss hülgas katoliku kiriku autoriteedi ja õpetused ning viis Lõuna-Prantsusmaa valduste kaotuseni. Paavst Innocentius III kutsus Prantsusmaa kuningat Philippe II üles albilased maha suruma —– [[Albilaste ristisõda]], mis viis Oksitaania regiooni kindlalt Prantsuse kuninga kontrolli alla.

Valenciast tehti uus kuningriik oma institutsioonidega ja nii sai sellest kolmas krooni liige —– Mallorca õiguslik seisund ei olnud nii järjekindel kui Aragóni, Kataloonia.

Kui [[Jaime II de Aragón]] —– mitte segi ajada Jaime II de Mallorcaga —– lõpetas Valencia kuningriigi vallutamise, kujutas Aragóni kroon endast üht suurvõimu Euroopas.

Paavst [[Bonifatius VIII]] annetusena Jaime II-le liideti [[Sardiinia kuningriik|Sardiinia ja Korsika kuningriigid]] krooniga aastal 1297, kuigi võttis rohkem kui sajandi, kuni need kontrolli alla saadi. [[Pedro IV de Aragón|Pedro IV]] ja [[Maria (Sitsiilia)|Sitsiilia Maria]] abieluga liideti aastal 1381 krooniga [[Sitsiilia kuningriik]], samuti [[Ateena hertsogkond|Ateena]] ja [[Neopatria hertsogkond|Neopatria hertsogkonnad]]. Kreeka valdused kaotati jäädavalt [[Neri I Acciaiuoli]]le aastal 1388 ja Sitsiilia läks [[Martino I di Sicilia|Martino I]] kätte aastatel 1395 kuni 14091395–1409, kuid [[Napoli kuningriik]] liideti lõpuks aastal 1442 [[Alfonso V de Aragón|Alfonso V]] vallutusega.

Fakt, et kuningas asutas meelsasti uusi kuningriike selle asemel, et lihtsalt laiendada olemasolevaid kuningriike, oli osa võimuvõitlusest kuninga huvide ja [[aadel|aadli]] huvide vahel. See protsess oli käimas ka enamikesenamikus Euroopa riikides, et edukalt teostada üleminek [[varauusaeg]]sele riigile. Seega anti uutele [[maurid]]elt saadud territooriumitele — nimeliselt Valenciale ja Mallorcale — tavaliselt ''[[harta]]'' —– katalaani ''furs'' —– kui omavalitsuse instrument, et piirata aadli võimu nendes uutes omandustes ja samal ajal suurendada nende truudust monarhiale. Trend naaber[[Kastiilia kuningriik|kuningriigis]] oli sarnane, mõlemad kuningriigid andsid tõuke [[rekonkista]]le, lubades omavalitsust kas linnadele või territooriumitele selle asemel, et panna uued territooriumid aadli võimu alla.

Aastal 1469 abiellus Fernando [[Isabel I (Kastiilia)|Kastiilia Isabeliga]], kuningas [[Enrique IV de Castilla]] poolõega, kellest sai Kastiilia ja Leóni kuninganna pärast tema surma aastal 1474. Nende abielu oli dünastiline unioon, millest sai [[Hispaania|Hispaania kuningriigi]] koidikule teedrajav sündmus. Sel hetkel jäid nii [[Kastiilia kroon|Kastiilia]] kui ka Aragóni kroon eraldi territooriumile, kumbki hoidis oma traditsioonilisi institutsioone, parlamente ja seadusi. Territoriaalse konsolideerumise protsess lõpetati, kui kuningas [[Karl V|Carlos I]], tuntud kui keiser Karl V, ühendas aastal 1516 kõik kuningriigid Pürenee poolsaarel, väljaarvatud Portugali ja Algarve kuningriigid, ühe monarhi alla —– tema kaasmonarh ja emakuninganna [[Juana]] oli vangistuses —– edendades seeläbi Hispaania riigi loomist, kuigi detsentraliseeritud riigi.

Endise hiilguse kirjanduslik väljendamine kajastab õieti 13. ja 14. sajandi hiilgeaegu, kui Valencia, Mallorca ja Sitsiilia vallutati, rahvastiku kasvu võis käsitleda ilma sotsiaalse konfliktita ja linna heaolu, mis tipnes aastal 1345, lõi krooni institutsioonilised ja kultuurilised saavutused. Aragóni krooni rikkus ja võim mandus ja selle autoriteet muundus järjepidevalt uueks Hispaania krooniks —– demograafilist kasvu tasakaalustas osaliselt [[Alhambra dekreet|juutide]] (1492), [[Muslim|moslemite]] (1502) ja [[moriskide väljasaatmine|moriskide]] (1609) väljasaatmine Hispaaniast. See oli võimetu ära hoidma Roussilloni kaotust aastal 1659, Minorca ja Itaalia valduste kaotust aastal 1707–1716 ning prantsuse keele kehtestamist Roussillonis (1700) ja kastiilia kui ametliku keele kehtestamist kõigil vanadel Aragóni krooni maadel Hispaanias (1707–1716).