Sunnismaisus: erinevus redaktsioonide vahel

'''Sunnismaisus''' oli üks [[pärisorjus]]e põhitunnuseid millega [[talupoeg|talupojad]] kinnistati maa külge ja neil puudus liikumisvabadus elukoha valikuks. Sunnismaine talupoeg ei tohtinud [[feodaal]]i loata elukohta vahetada.

Euroopas sunnismaistati enamus vabu kogukonnatalupoegi [[Prantsusmaa]]l 8.–10. sajandil, [[Saksamaa]]l 8.–11. sajandil ja [[Inglismaa]]l 10.–11. sajandil, muutes nad sellega pärisorjadeks.

14. sajandil tekkisid Eesti aladel esimesed sunnismaisuse ilmingud, kuna talupoeg, kes oli omavoliliselt asunud elama teise feodaali valdustesse, pidi maksma senisele isandale trahvi. 15. sajandi esimesel poolel hakati pagenud talupoegi tagasi nõudma. Põgenemiste ärahoidmiseks ning põgenike püüdmiseks ja väljaandmiseks sõlmisid [[Tartu piiskoppide loend|Tartu piiskop]], [[Kärkna klooster|Kärkna kloostri abt]] ja nende [[vasall]]id oletatavasti juba [[1411]]. aastal kokkuleppe, millega pandi ametisse [[adrakohus|adrakohtunik]] (''hakenrichter''). [[1458]]. aastast on säilinud selline kokkuleppe [[Tartu piiskopkond|Tartu piiskopkonnast]]. Uus sõlmitud kokkuleppe täpsustas põgenike tagaotsimise ja tagasitoimetamise korda.