Ava peamenüü

Muudatused

Eemaldatud 2 baiti ,  1 aasta eest
P
resümee puudub
 
== Mehaaniline salvestusviis ==
MehhaaniliseMehaanilise helisalvestuse leiutajaks peetakse [[Thomas Alva Edison]]<nowiki/>i, kes patenteeris [[fonograaf]]<nowiki/>i 1877. aastal. [[Emile Berliner]] leiutas külgsuunalise salvestuse (1887) ja võttis trumli asemel kasutusele pöörleva plaadi (1895).
 
Helivõnkumine salvestatakse heliplaadi originaalile selle pinda lõigatud spiraalselt ühtlase kiirusega (sammuga) keskkoha poole koonduva heli poolt moduleeritud vaona – mehaanilise [[Fonogramm|fonogrammina]]. Selle vao kõrvalekalle etteantud keskjoonest väljendab heli hetkväärtust vastaval ajahetkel, ehk siis vao lainelisus piki vagu jäljendab salvestatud helivõnkumise kulgu ajas, see tähendab heli hetkväärtuse ehk [[Amplituud|amplituudi]] muutumist ajas [[Analoogsignaal|analoogsignaalina]].
[[Monofoonia|Monofooniliselt]] salvestatud fonogramm on püsiva sügavuse ja laiusega kiilukujuline vagu, mis koondub teatava tavaliselt konstantse sammuga plaadi keskkoha poole loogeldes heli olemasolu korral mõeldava spiraalse keskjoone ümber.
 
Kahekanalisel [[Stereofooniline|stereofoonilise]]<nowiki/>l salvestamisel kannab vagu samaaegselt ja sõltumatult kummagi kanali informatsiooni – ühe kanali signaal on salvestatud vao ühe nõlva looklemisena (võnkumise suund 45° plaadi pinna suhtes, teine nõlv jääb sellest puutumata) ja teise kanali signaal samaaegselt vao teise samuti 45° nõlva looklemisena. Vao kumbki serv lookleb selle tõttu erikujuliselt vastavalt heli hetkväärtusele ühes või teises kanalis.
 
Monofoonilise plaadimängijaga taasesitamisel peaksid kummagi kanali signaalid liituma üheks monofooniliseks horisontaalsuunaliseks signaaliks teguriga 0,707.
 
=== Kvadrofooniline salvestus ===
Puhtakujulise (diskreetse) [[kvadrofoonia]] puhul, tuleb simultaanselt salvestada neli sama helipilti kajastavat signaali nii, et neid saab pärast lahus taasesitada. Et tavalise stereoplaadi vakku ei saa salvestada mehaaniliselt, see tähendab võnkesuundade poolest eraldatuna, rohkem kui kaht sõltumatut signaali, rakendatakse kvadroheliplaadil ultrahelisageduspiirkonda kuuluvat 30&nbsp;kHz kandevõnkumist, mis on lisatud kummalegi vao kaldpinnale ühega neljast signaalist [[Sagedusmodulatsioon|sagedusmoduleeritud]] signaalina (süsteem CD-4). Nii salvestatud signaal katab kokku sagedusala 20 kuni 45&nbsp;000 [[Herts|hertsi]], millest taasesitatava heli sagedusala on kahel otse loetaval kanalil 20...20&nbsp;000&nbsp;Hz, kahel kandevsagedust kasutaval kanalil aga veidi kitsam (hinnanguliselt 20...15 000&nbsp;Hz). Sellise kompleksse ja laiaribalise signaali taasesitamiseks vajatakse aga niisugust kahekanalilist stereohelipead, mille talitlussagedusala peab küündima 45&nbsp;000 hertsini. See saavutatakse vastava konstruktsiooniga ja erikujulise nn shibata-astla kasutamisega (mis on ligilähedaselt elliptilise, mitte sfäärilise otsaga).
45&nbsp;000 [[Herts|hertsi]], millest taasesitatava heli sagedusala on kahel otse loetaval kanalil 20...20&nbsp;000&nbsp;Hz, kahel kandevsagedust kasutaval kanalil aga veidi kitsam (hinnanguliselt 20...15000&nbsp;Hz). Sellise kompleksse ja laiaribalise signaali taasesitamiseks vajatakse aga niisugust kahekanalilist stereohelipead, mille talitlussagedusala peab küündima 45&nbsp;000 hertsini. See saavutatakse vastava konstruktsiooniga ja erikujulise nn shibata-astla kasutamisega (mis on ligilähedaselt elliptilise, mitte sfäärilise otsaga).
 
On püütud kasutada ka nn. maatrikseerimisega kvadrofoonilist süsteemi, mille puhul samast helipildist võetud nelja kanali signaalid kombineeritakse teatud reegleid järgides kaheks kompleksseks signaaliks, mida saab taasesitada tavalise stereogrammofoniga. Kahest signaalist uuesti nelja signaali saamiseks tuleb kasutada dekodeerimist spetsiaalse maatriksdekooderi abil. Tulemus ei ole täiesti täpne kvadrofoonia kuid annab paljude fonogrammide puhul rahuldava ruumilisuse efekti.