Oktatoonika: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
1. rida:
'''Oktatoonika''' (oktatooniline helirida) on korrapäraselt vahelduvatest pool- ja täistoonidest koosnev kaheksaheliline helirida. Mõiste "oktatooniline" (''octatonic'') võeti kasutusele ingliskeelses muusikateoreetilises kirjanduses 1960. aastatel. Oktatooniline helirida moodustub kolmel erineval helikõrgusel (kolmes transpositsioonis): ''c-cis-dis-e-fis-g-a-ais'', ''cis-d-e-f-g-gis-ais-h'' või ''d-dis-f-fis-gis-a-h-c''. Seega kuulub oktatooniline helirida Olivier Messiaeni määratluse järgi piiratud transponeeritavusega heliridade hulka.<ref>{{Raamatuviide|autor=Aare Tool|pealkiri=Piiratud transponeeritavusega heliread ja vorm Eduard Oja muusikas|aasta=2016|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia|lehekülg=7, 16-18}}</ref> Kuigi oktatoonilise helirea mõningaid ilminguid leidub 19. sajandi teise poole muusikas, tuli see laiemalt käibele 20. sajandi alguskümnenditel. 20. sajandi esimese poole Eesti heliloojatest on oktatoonilist helirida ulatuslikult kasutanud [[Eduard Oja]].
'''Oktatoonika''' on [[muusika]]s [[oktav]]ipõhine [[helisüsteem]], mis koosneb vaheldumisi kaheksast [[pooltoon|pool]]- ja [[tervetoon]]ist.
 
====== Viited ======
<references />
[[Kategooria:Helikõrgus]]