Pn-siirdega väljatransistor: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Legobot (arutelu | kaastöö)
P Robot: muudetud 13 intervikilinki, mis on nüüd andmekogus Wikidata
Resümee puudub
 
1. rida:
{| class="float-right wikitable" style="float: right"
{{lowercase}}
|+ JFETi tingmärgid
'''pn-siirdega väljatransistor''' on üks kahest [[väljatransistor]]i põhitüübist.
! n-kanal || p-kanal
|-
| [[Pilt:JFET N-dep symbol.svg|70px]]
| [[Pilt:JFET P-dep symbol.svg|70px]]
|}
[[Pilt:jfet-070325 (vertikal).svg|pisi|350px|Paisupinge ''U''<sub>GS</sub> mõju n-kanaliga transistori pn-tõkkekihi laiusele]]
 
'''pn-siirdega väljatransistor''' (ingl '''JFET''', sõnades ''junction gate field-effect transistor'') on üks kahest [[väljatransistor]]i põhitüübist.
Koosneb kas p- või n-juhtivusega kanalist, mille külge on ühendatud lätte ja neelu elektroodid.
 
Transistoril on [[elektronjuhtivus |elektron-]] või [[aukjuhtivus]]ega kanal, mille otstesse on ühendatud lätte ja neelu [[elektrood]]id (S ja D). Kanali küljel (või külgedel) paikneb teistpidise juhtivusega paisu (G) tsoon. Erineva juhtivustüübiga kanali ja paisu vahel moodustub laengukandjaist vaene kiht ‒ [[pn-siire]], mis toimib tõkkekihina.
Kanali küljel või külgedel paikneb teistpidise juhtivusega paisutsoon. Levinuimad on n-kanaliga väljatransistorid.
 
Levinuimad on n-kanaliga väljatransistorid. s.t [[laengukandja]]ateks on [[elektron]]id; nende liikuvus on mitu korda suurem kui [[aukjuhtivus |aukudel]]. Õhukeses p-juhtivusega räniplaadis on doonorlisandite [[difusioon |difundeerimise]] teel tekitatud n-juhtivusega kanal. Selle kanali külgedel on [[aktseptorlisand]]iga tugevalt [[Epitaksia#Dopeerimine |legeeritud]] p-kiht. Ränidioksiidi kihis olevatelt kontaktpindadelt väljuvad alumiiniumelektroodid n-kanali otstest (läte, neel) ja p-piirkonnast (pais). Aluskristalli p-kiht on harilikult transistori sees ühendatud lättega. Kanali pikkus on mõni mikromeeter ja laius oleneb transistori piirvõimsusest.
Kuna pais ja kanal on alati erineva juhtivusega, siis tekib kanali ja paisu vahele tõkkekiht, kui [[pn-siire]] vastupingestada.
 
Transistori normaalrežiimis peab siire olema suletud, s.t suure takistusega. Seepärast rakendatakse paisule lätte suhtes negatiivne pinge. Selle pinge suurendamisel hakkab siirde tõkkekiht laienema peamiselt kanali poole, sest paisus on laengukandjate ‒ aukude ‒ kontsentratsioon palju suurem kui elektronide tihedus kanalis. Kanal aheneb kõige rohkem neelupoolses otsas, sest potentsiaal kanalis tõuseb neelu suunas ja seetõttu kasvab vastavalt ka pn-siirdele rakenduv vastupinge.
Mida suurem on vastupinge, seda paksem on pn-siirde tõkkekiht ja mida paksemaks läheb tõkkekiht seda kitsamaks jääb voolu juhtiv kanal. Seega neelu vool hakkab sõltuma paisule rakendatavast vastupingest.
 
Mida suurem on vastupinge, seda paksem on pn-siirde tõkkekiht ja mida paksemaks läheb tõkkekiht seda kitsamaks jääb voolu juhtiv kanal. Seega neelu voolneeluvool hakkab sõltuma paisule rakendatavast vastupingest.
Selleks, et tõkkekiht laieneks rohkem kanalisse mitte paisu poole, peab olema paisu juhtivus parem kui kanalil.
 
== Vaata ka ==
Konkreetse väljatransistori iseloomustamiseks kasutatakse väljundi tunnusjoont ja ülekande tunnusjoont.
* [[Väljatransistor]]
 
{{Elektroonika}}
[[Kategooria:Väljatransistorid| pn-siirdega väljatransistor]]