Aino Kallas: erinevus redaktsioonide vahel

Aino Kallas sündis Soome [[intelligents]]i kuuluvassekuuluvas [[Krohn]]ide perekondaperekonnas. Tema isa oli [[sakslased|saksa]] päritolu luuletaja ningja teadlane [[Julius Krohn|Julius Leopold Fredrik Krohn]], kes kasutas ka pseudonüümi Suonio. Kallase ema oli [[soomerootslased|soomerootslane]] <ref name="AK_356" />, kooli [[Soome Tütarlastekool]]i esimene juhataja [[Maria Wilhelmina Lindroos]]. Vend Kaarle Krohn ning õed Helmi Krohn ja Aune Krohn harrastasid kirjutamist. Ühena oma kirjanduslikest õpetajatest mainib Aino Kallas hiljem ka oma ema õemeest, ülikooli saksa keele lektorit [[Bernhard Fredrik Godenhjelm]]i. Aino meenutab juuli- ja augustiõhtuid Lõuna-Häme suvekodus Lopen Syrjäs, mil Godenhjelm luges lastele ette maailmakirjandust ja kodumaiseid teoseid.<ref name="AK_357" />

Lapsepõlve veetis Aino põhiliselt [[Helsingi]]s, kus ta käis 1887–1894 [[Helsingi Soome Tütarlastekool]]is, kuid suved veetis ta koos perega perekonnamõisas [[Kiiskilä mõis|Kiiskilä]]s [[Viiburi laht|Viiburi lahe]] ääres. Mõis koos ümbrusega oli Ida-Soome kauneimaid ning teoses "[[Katinka Rabe]]" kujutab ta neid mälestusi. Aastal 1888, kui Aino oli alles 10-aastane, hukkus tema isa purjelaevareisil. Varsti surid ka vanavanemad ning Kiiskilä mõis müüdi maha. Ema jäi haigeks ja muutus raskemeelseks. On öeldud, et rohked surmamotiivid Aino Kallase loomingus on mõjutatud neist lapsepõlve rasketest läbielamistest.<ref name="AK_357" />

Juba noorena kirjutas Aino luuletusi ja novelle, mis kujutasid romantilist armastust. Ta avaldas kolm kogu –: luulekogu "Lauluja ja balladeja" (1897), novellikogu "Kuloa ja kevättä" (1899) ja "Kirsti". Kuigi tema varajased teosed jäävad hilisemate kõrval algaja katsetusteks, võib neilt leida ühisjooni tulevaste teostega, nagu proosa lühivormilisus ja naise valimine peategelaseks.<ref name="AK_358" />

Alguses tundis Aino Kallas end võõral maal sügavalt juurtetuna ega tahtnud kirjutada Eesti ainesest. Kuid 1903 käis ta [[Saaremaa]]l [[Karja kihelkond|Karja kihelkonnas]] oma abikaasa onu kellamees Carl Allase juures. Too jutustas talle mälestusi teoorjuse aegadest ning rõhumisest eestlaste ajaloos.<ref name="AK_359" /> Varsti hakkas Kallas käsitlema Eesti ainest novellides, mis olid suunatud rõhumise vastu. Allas on prototüübiks novellis "Lukkari ja kirkkoherra". Kallase esimene kunstiliselt õnnestunud novellikogu oli "Meren takaa" (1. ja 2. osa, 1904–1905). Selles kogus, nagu ka novellis "[[Ants Raudjalg]]" kujutab Kallas realistlikult täpselt ja tõepäraselt tolleaegseid Eesti ühiskondlikke olusid.<ref name="AK_360" />