Tamara de Lempicka: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P parandasin skripti abil kriipsud |
P Korrastasin skripti abil viiteid |
||
24. rida:
=== 1898–1917 ===
Lempicka sündis 16. mail 1898 Varssavis, mis sellel ajal kuulus Vene impeeriumi alla. Tema isa oli Boris Gorski, kes töötas vandeadvokaadina ühes prantsuse kaubandusettevõttes. Tamara ema oli Malvina Gorska (neiupõlve nimi Decler), rikkast perekonnast pärit seltskonnadaam, kelle haridustee kulges välismaal. Lempicka tuli jõukast perest, seega omandas ta juba noorena luksusliku maitse, mis hiljem väljendus nii tema kunstis kui eraelus. Tal oli vanem vend Stancyk ja noorem õde Adrienne. Tamara oli juba lapsena väga iseteadliku ja domineeriva iseloomuga. Kui ta oli kümne aastane, tellis tema ema ühelt tuntud kunstnikult portree Tamarast ja ta õest. Tamarale tundus aga ühe koha peal püsimine piinavana ning samuti polnud ta rahul ka lõpptulemusega. Olles kindel, et ta suudab teha paremini, sundis ta oma õe poseerima, et temast ise portree luua. See töö meeldis Tamarale muidugi rohkem kui kunstniku tehtud.<ref
1911. aastal saatsid Tamara vanemad ta internaatkooli Lausanne’i linna Šveitsis. Internaatkoolis veedetud aeg ei meeldinud talle ning ta otsustas teeselda haigust, mille tõttu sai loa koolist lahkuda. Koos vanaemaga, kellele oma lemmiklapselast hellitada meeldis, asusid nad reisile Itaaliasse, kus Tamara avastas armastuse kunsti vastu. 1912. aastal vanemad lahutasid ning ema abiellus uuesti teise mehega. Tamara pöördus tagasi internaatkooli, kuid protestiks ema uue abielu vastu, keeldus veetmast suvevaheaegu perega. Selle asemel veetis ta aega jõuka tädiga Stefaga, kes elas Peterburis koos miljonärist pankuriga. Selline jõukas eluviis aitas Tamaral mõista, kuidas ta tahab elada ja milline peaks olema tema tulevik.<ref
Peterburis aega veetes kohtus Tamara tuntud poola advokaat Tadeusz Łempickiga (1888–1951), kellesse 16-aastane neiu armus. Tamara pankurist onu pakkus mehele suurt kaasavara ning 1916. aastal abiellus paar Peterburis Malta ordu kabelis. 1917. aasta Vene revolutsiooni käigus arreteeriti Tadeusz bolševike poolt. Tamara pani mängu kõik oma võlud ja tutvused, et leida oma mees vanglast ja ta sealt vabaks päästa. Edasi reisis paar Kopenhaagenisse, sealt Londoni ja lõpuks Pariisi, kus oli varjupaiga leidnud ka Tamara pere.<ref
=== 1918–1939 ===
Pariisis sündis paarile tütar Kizette, kes niigi rahalistes raskustes noortele veel finantsilisi kohustusi tekitas. Tadeuszil oli raske tööd leida ja Tamara otsustas õe soovitusel maalikunstnikuks hakata. Lempicka esimesed maalimistunnid toimusid Académie Ransonis, kus tema õpetajaks oli Maurice Denis. Denis oli väga metoodiline õpetaja, kelle käe all omandas Tamara oskuse luua hiljem hästi ja puhtalt struktureerituid pilte.<ref
Tamara de Lempicka sai tuntuks portreedega, mis kandsid endas art deco stiili eripära. Prantsusmaalt alguse saanud dekoratiivkunsti suund art deco oli osa eksootilisest, seksikast ja glamuursest Pariisist, vastates hästi Tamara elustiilile ja kunstilaadile.<ref
1928. aastal lahutas Tamara oma abikaasa Tadeusz Łempickist. Samal aastal kohtus ta endise Austria-Ungari paruni Raoul Kuffneriga, kes tegelas ka kunsti kogumisega. Kuffner tellis Tamaralt oma armukese, hispaanlannast tantsija Nana de Herra, portree. Hiljem oli armusuhe paruniga ka Lempickal endal.
1929. aastal maalis Lempicka oma tuntuima teose „Autoportree. Tamara rohelises Bugattis.“ See oli mõeldud saksa moeajakirja Die Dame esikaanepildiks. Autoportreel kujutab Tamara ennast rohelise Bugatti roolis, kandmas nahkseid kindaid, kiivrit ning lendlevat halli salli ümber kaela. Tema olek on külm, mis õhkab endast jõukust ja ligipääsmatust, ning tema pehmelt üleolev pilk näitab tema iseseisvust ja rahulolu. Kuigi teosel on Tamara ennast kujutanud Bugatti roolis, sõitis ta igapäevaselt ringi hoopis pisikeses kollases Renault’is. Siiski ei omanud see asjaolu Tamara jaoks olulist rolli, tähtis oli tema sõnul see, et ta oli alati riietatud nagu Bugatti ja Bugatti nagu tema.<ref
1929. aastal reisis Tamara esimest korda Ameerika Ühendriikidesse, et maalida portree ameerika naftamagnaat Rufus T. Bushist ning korraldada näitus Pittsburghis Carnegie Instituudis. Ekspositsioon osutus väga edukaks ning tõi kunstnikule palju raha, mille ta aga kaotas, kuna pank, milles ta raha hoidis, sai löögi 1929. aasta börsikrahhilt. Lempicka oli läinud Ameerikasse aga teadmisega, et temast saab üks Hollywoodi staaride lemmikkunstnike ning ta ei pidanud oma ootustes pettuma. Lempicka karjäär saavutas kõrgpunkti 1930. aastatel. Muuseumid hakkasid koguma tema töid ning 1933 reisis ta Chicagosse, kus tema maalid olid väljapanekul kõrvuti Georgia O'Keeffe, Santiago Martínez Delgado ja Willem de Kooningi teostega.<ref
1929. aastal reisis Tamara esimest korda Ameerika Ühendriikidesse, et maalida portree ameerika naftamagnaat Rufus T. Bushist ning korraldada näitus Pittsburghis Carnegie Instituudis. Ekspositsioon osutus väga edukaks ning tõi kunstnikule palju raha, mille ta aga kaotas, kuna pank, milles ta raha hoidis, sai löögi 1929. aasta börsikrahhilt. Lempicka oli läinud Ameerikasse aga teadmisega, et temast saab üks Hollywoodi staaride lemmikkunstnike ning ta ei pidanud oma ootustes pettuma. Lempicka karjäär saavutas kõrgpunkti 1930. aastatel. Muuseumid hakkasid koguma tema töid ning 1933 reisis ta Chicagosse, kus tema maalid olid väljapanekul kõrvuti Georgia O'Keeffe, Santiago Martínez Delgado ja Willem de Kooningi teostega.<ref
=== 1939–1980 ===
Sõja puhkedes kolisid nad režissööri King Vidor endisesse majja Beverly Hillsis. Lempicka teosete väljapanekud toimusid nii Los Angeleses, New Yorkis kui San Franciscos, kuid ei saavutanud enam sellist edu nagu kunstnik oli lootnud. Tamara tütrel, Kizettel, õnnestus 1941 Prantsusmaalt põgeneda ja ühineda ema ja tema mehega Los Angeleses. 1943. aastal kolisid Tamara ja Kuffner New Yorki, elama korterisse, kus kahekorruselises stuudios jätkas Tamara maalimist. Naine kaunistas nende korteri antiikesemetega, mis parun oli suutnud päästa oma Ungari pärandist.<ref
Sõjajärgsetel aastatel jätkas Tamara küll aktiivse sotsiaaleluga, kuid portreesid telliti temal üha vähem. Tema art deco stiil tundus veidi iganenud võrreldes sõjajärgsel perioodil esile tõusnud modernismi ja abstraktse ekspressionismiga. Lempicka laiendas oma stiililist ampluaad ning 1960 hakkas ta maalima hoopis abstraktsemaid teoseid. Pintslite asemel hakkas ta kasutama palett-nuga. Vahel ta isegi maalis uues stiilis ümber oma varasemaid teoseid.
Parun Kuffner suri 1961. aastal südamerabandusse. Lempicka müüs ulatusliku osa oma varandusest ning teostas kolm ümbermaailmareisi. 1962. aastal toimus tema uuemate ja vanemate teoste väljapanek New Yorkis, Iolase Galeriis, kuid kriitikud jäid suhteliselt ükskõikseks. Ostjaid oli vähe ning Lempicka andis endale lubaduse, et ei teosta enam kunagi ühtegi enda kunsti väljapanekut. 1963 kolis Tamara oma tütre ja tema pere juurde Houstonisse Texases. Lempicka loobus professionaalse kunstniku staatusest ning asus ümber maailma oma varasemaid teoseid, nende hulgas ka kuulsat autoportreed 1929. aastast.<ref
1966. aastal korraldati Pariisis näitus, mis oli pühendatud 1925ndate aastate kunstile. See inspireeris Alain Blondeli korraldama retrospektiivset näitust Tamara de Lempicka loomingust 1973. aastal Luxembourg’i Galeriis Pariisis. 1974 kolis Tamara Mehhikosse, Guernavacasse, kuhu ta ostis endale maja, mida kutsuti ''Tres Bambus''. Vananemine muutis Tamarat suhteliselt meeleheitlikuks ning leinates oma ilu kadumist elas ta elu lõpuaastad üpriski pahuras meeleolus.<ref
== Looming ==
Tamara de Lempicka oli üks tuntumatest art deco stiili esindajatest kujutavas kunstis, kelle põhifookus oli suunatud portreedele. Esimese maailmasõja järgses ühiskonnas tekkinud art deco kunstivool rõhutas ilu, glamuuri ja luksuslikkust. See oli ideaalne õhustik Lempicka jaoks, kelle glamuurse tunnetusega kunst sobitus selleaegsetesse interjööridesse nagu valatult. Ta maalis ajastu koorekihti – jõukaid aristokraate, uusrikkaid, kuulsaid ja ilusaid.<ref
Teose traditsioonilist viimistlust õppis Lempicka Maurice Denis’lt. Lempicka teiseks õpetajaks ja tema loomingu üheks suuremaks mõjutajaks oli André Lhote, kes õpetas teda järgima pehmemat, rafineeritumat kubismivormi, mis ei šokeerinud vaatajaskonda ning sobitus paremini luksuslikku interjööri.<ref
Parima ülevaate de Lempicka loomingust annavad ilmselt kunstniku enda sõnad: „Ma olin esimene naine, kes tegi selgeid maale ja see oli minu edu allikas. Sadade lõuendite hulgas olid minu omad alati äratuntavad. Galeriid kaldusid näitama minu pilte parimates ruumides, sest need tõmbasid inimesi ligi. Minu töö oli selge ja lõpetatud. Ma vaatasin enda ümber ja suutsin näha ainult maalikunsti täielikku hävingut. Banaalsus, millesse kunst oli uppunud, tekitas minus tülgastust. Ma otsisin oskuseid, mida enam ei eksisteerinud; ma töötasin kiirelt delikaatsete pintslitõmmetega. Ma otsisin tehnikat, oskuseid, lihtsust ja head maitset. Minu eesmärk polnud kunagi kopeerida, vaid luua uus stiil, säravate, valgusküllaste värvidega ja taasavastada elegants minu modellides.“
62. rida:
== Viited ==
{{viited
<ref name="t2U7d">{{Raamatuviide|autor=Neret, Gilles|pealkiri=De Lempicka|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=93}}</ref>
<ref name="yZmvd">{{Raamatuviide|autor=Neret, Gilles|pealkiri=De Lempicka|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=21}}</ref>
<ref name="AOqst">{{Netiviide|Autor=|URL=http://www.delempicka.org/tamaras-life/biography.html|Pealkiri=|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
<ref name="DpKGk">{{Raamatuviide|autor=Neret, Gilles|pealkiri=De Lempicka|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=7}}</ref>
<ref name="v3koy">{{Raamatuviide|autor=Neret, Gilles|pealkiri=De Lempicka|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=9}}</ref>
<ref name="AprfH">{{Netiviide|Autor=|URL=http://www.delempicka.org/artwork/1972-1980.html|Pealkiri=|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
<ref name="tsVpY">{{Raamatuviide|autor=Neret, Gilles|pealkiri=De Lempicka|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=94}}</ref>
<ref name="mSUEO">{{Raamatuviide|autor=Neret, Gilles|pealkiri=De Lempicka|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=22}}</ref>
<ref name="KQlrk">{{Raamatuviide|autor=Neret, Gilles|pealkiri=De Lempicka|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=31}}</ref>
<ref name="PVonl">{{Raamatuviide|autor=Neret, Gilles|pealkiri=De Lempicka|aasta=2016|koht=Köln|kirjastus=Taschen|lehekülg=27}}</ref>
}}
[[Kategooria:Poola kunstnikud]]
| |||