Svante Arrhenius: erinevus redaktsioonide vahel

'''Svante Arrhenius,''' täisnimega '''Svante August Arrhenius''' ([[19. veebruar]] [[1859]], [[Vik]], [[Rootsi]] – [[2. oktoober]] [[1927]], [[Stockholm]]), oli Rootsi [[füüsik]] ja keemik, kes formuleeris [[Elektrolüütilise dissotsiatsiooni teooria|elektrolüütilise dissotsatsiooni teooria]],<ref name=":5" /> mille eest anti talle 1903. aastal [[Nobeli auhind|Nobeli preemia]] keemias.<ref name="bPTtd" /> Ta formuleeris ka [[Arrheniuse võrrand|Arrheniuse võrrandi]] (seob kiiruskonstandi, aktivatsioonienergia ja temperatuuri)<ref name="cjGPd" /> ja defineeris [[Arrheniuse hape|Arrheniuse happe]].<ref name=":0" /> Ta oli üks [[Füüsikaline keemia|füüsikalise keemia]] suuna rajajaid.<ref name=":0" /><ref name=":6" /> Rakendades füüsikalise keemia printsiipe oli ta ka esimene, kes arvutas välja, kui palju võib [[Atmosfäär|atmosfääris]] olev [[Süsihappegaas|CO<small>2</small>]] mõjutada kliimat,<ref name=":1" /> kuigi ta ei olnud esimene, kes [[Kasvuhooneefekt|kasvuhooneefekti]] olemasolu välja pakkus (selleks oli [[Joseph Fourier]]).<ref name="RLhDF" /> Tema silmapaistvaidsilmapaistvat panuseidpanust keemiasse ja füüsikasse väljendab näiteks tema järgi nimetatud [[kraater]] [[Kuu|Kuul]].<ref name="rxx7r" />

1901. aastast kuni oma surmani oli ta ka Nobeli komitee liige, ametlikult füüsikas ja ''de facto'' ka keemias. Üks tema märkimisväärseid panuseid sellesse oli ettepanek lasta kandidaate nomineerida ka välismaalastel, tehes Nobeli preemiaauhinna rahvusvaheliseks. Samas on teada, et Arrhenius ei olnud oma kandidaatide nomineerimisel erapooletu – ta üritas oma sõpradel preemiaauhinna saamisel abiks olla, samas tegi kõik endast oleneva, et oma vaenlased neist ilma jätta.<ref name=":6" /><ref name=":2" />

Arrheniuse teadustöö fookuses olid elektrolüüdid ja nende elektrijuhtivus. Tema algne eesmärk oli määrata lahustunud mittelenduvate ühendite molekulaarmassi elektrijuhtivuse mõõtmise teel. 1884. aastal kaitses ta oma 150-leheküljelise doktoriväitekirja elektrolüütide juhtivusest, mida aga hinnati madalalt, kuna sealsed ideed olid liiga uuenduslikud, tolle aja arusaamade kohaselt lausa uskumatud. Seetõttu ei saanud ta ka dotsendiks, mille üle Arrhenius oli väga pettunud ning ta tundis, et ta akadeemilisel karjääril pole tulevikku.<ref name=":4" /> Siiski oli aga seesama töö alguspunktiks tema hilisemale Nobeli preemiaauhinna võitmisele.<ref name=":4" /> Tolle teadustöö väide oli, et elektrolüüdid dissotseeruvad laetud osakesteks (ioonideks) ka iseeneslikult, ilma elektrivoolu rakendamata. See uus käsitlus tekitaski algul tugevat vastasseisu, kuna oli kaasaegsetest teadmistest liiga erinev.<ref name=":5" /><ref name=":2" /><ref name=":3" />

Arrhenius oli esimene, kes kvantifitseeris seose atmosfääris leiduva CO₂ ning maapinna temperatuuri vahel.<ref name=":1" /> Ta algne eesmärk oli selgitada temperatuurikõikumisi jääaegade ja jäävaheaegade vahelisel perioodil, kuid varsti arendas teemat edasi näitamaks teoreetiliselt, kuidas võiks süsihappegaasi, millest suurem osa on pärit tööstusest, kontsentratsiooni tõus atmosfääris mõjutada aja jooksul planeedi kliimat. Ta arvutas välja, et kahekordne CO₂ kontsentratsiooni tõus tõstaks Maa temperatuuri 5–6 °C võrra.<ref name="GXd9J" /> Tänapäevaks on [[kasvuhooneefekt|kasvuhooneefekti]] ningja selle tagajärgtagajärge globaalneglobaalset soojeneminesoojenemist aksepteeritud kui faktfakti ning leidnudsee omaleon leidnud kindla koha tänapäevases kliimateaduses.<ref name="IkWa3" />

== Arrhenius muudes teadustesteadusharudes ==