Space Shuttle: erinevus redaktsioonide vahel

'''Space Shuttle''' oli taaskasutatav [[kosmoselennuk]], -[[süstik]], mida kasutati [[NASA]] [[Space Shuttle'i programm]]i raames. ProgrammiStardiplatvormil ametlikstardivalmis nimiüleslennutatav olikogusüsteem ''Space Transportation System'' ('''STS''') koosnes kolmest komponendist: süstiklennuk (orbiter) (''Space Shuttle''), kütusepaak (ingl. ''External Tank, ET'') ja kaks tahkekütusraketti/kiirendit.

Esimese katselennu tegi kosmosesüstik [[1981]]. aastal ning plaanipärased lennud algasid [[1982]]. aastal. Kosmosesüstikute pardal sooritati teaduslikke katseid, varustati [[ISS]]-i ja sellega viidi orbiidile mitmed [[Satelliit|satelliidid]], [[kosmosesond]]id ning [[Hubble'i kosmoseteleskoop]].

Kosmosesüstikuid ehitati algselt viis. Esimene kosmosesüstik, [[Kosmosesüstik Enterprise|Enterprise]], oli mõeldud katselendudeks ja polnud plaanitud kosmosesse minema. Järgmised neli süstikut: [[Kosmosesüstik Columbia|Columbia]], [[Challenger]], [[Kosmosesüstik Discovery|Discovery]] ja [[Kosmosesüstik Atlantis|Atlantis]] ehitati kosmosemissioonideks kuni kaheksa astronaudiga pardal. Neljast süstikust kaks, Challenger ja Columbia, hävisid [[1986]] ja [[2003]] katastroofides ja 14 [[astronaut]]i said õnnetustes surma. [[1991]]. aastal ehitati Challengeri asenduseks kuues [[kosmosesüstik Endeavour]]. Space Shuttle eemaldati kasutusest aastal [[2011]], ning selle viimaseks lennuks jäi [[kosmosesüstik Atlantis]]e lend [[STS-135]], mis toimus [[8. juuli]]st [[21. juuli]]ni 2011.

Kosmosesüstiku ehitamise kavanditele hakati mõtlema varsti pärast [[Apollo programm]]i lõpetamist. Kuna Apollo programm oli osutunud majanduslikult kulukaks, võeti vastu otsus teha algust korduvkasutusega kosmoselennuvahendi loomisega, mis avaks tee massiliste kosmoslendude säästlikule korraldamisele. OliKavandite hulgas oli ka välja pakutud [[Wernher von Braun]]i loodud kuuraketi [[Saturn V]] esimesel astmel baseeruvat korduvkasutatavat kosmosesõidukit, mida esmakordselt nimetati "Süstikuks".

Tahkekütusekiirendid olid esimesed tahkekütuseraketid, mida sai taaskasutada. Ühe kiirendi täismass oli 590 tonni ja need arendasid 1497-tonnist (üks kiirendi 12,46 MN) tõukejõudu (tõmmet). Kiirendite puuduseks oli nende kõrge maksumus ja suhteline ohtlikkus. Kiirendite kütuseks oli alumiiniumipulbrilalumiiniumipulbri põhinev,ja [[ammooniumperkloraat]]-[[Oksüdant|oksüdandiga]] [[raketikütus]]segu, mis põles igas keskkonnas, sõltumata õhu olemasolust. Ohtlikumad olid sellised kiirendid seetõttu, et tahkekütuskiirendit pole tekkiva probleemi korral võimalik enne kütuse lõpuni põlemist välja lülitada. Seepärast võis kiirendiga tekkiv probleem meeskonnale eluohtlik olla.

Pärast missiooni lõppu hakati süstikut maandumiseks ette valmistama. Laskumist alustati umbes 122 km kõrguselt ja maandumiskohast 8000 km kauguselt. Süstiku laskumist kontrollis arvuti, aga vajadusel said piloot ja komandör juhtimise üle võtta, mida astronaudid tavaliselt maandumise viimases faasis tegidki.

Enne atmosfääri sisenemist, keerati süstik orbiidi lennusuunal 180° ümber ja käivitati kolmeks minutiks peamootoridkaks suuremat abimootorid, et süstiku kiirus vähendada. Enne atmosfääri sisenemist pöörati süstiku ninaosa 44 väiksema abimootori koostöös jälle lennusuunda, laskumisel tõusis süstiku soojuskilbi väliskatte temperatuur suure kiiruse ja õhuhõõrdumise tõttu väga kõrgele, mistõttu oli kuumuskaitsekilpi korrasolek tähtis. Auk kuumuskaitsekilbis oleks tähendanud süstiku kindlat hävimist. Umbes 50 km kõrgusel langes kiirus sedavõrd väikeseks, et hõõrdumisest tingitud õhu hõõgumine süstiku ümber lõppes ja astronaudid said võtta juhtimise üle. Pärast seda toimus ka süstiku manööver, kus süstiku korpuse kohtumisnurk seati lauglemisasendile vajalikuks. Umbes kilomeetri kaugusel maandumisrajast alustati kolm sekundit kestvat rakettpidurdust, millest järgmine etapp oli [[telik]]u väljalaskmine. Süstik maandus nagu [[laugur]], mootoreid kasutamata. Maandumisrajal oli süstiku pidurdamisel abiks eriline pidurdusvari, mis avanes pärast ninateliku ratta puudutamist maandumisrajal. Pärast seismajäämistpeatumist oodati paar minutit, et lasta süstiku kerel jahtuda ja otsida märke võimalikest kütuseleketest. Seejärel võis meeskond väljuda.