Space Shuttle: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
5. rida:
[[File:STSCPanel.jpg|pisi|250px|Kosmosesüstiku juhtpaneel]]
'''Space Shuttle''' oli taaskasutatav [[kosmoselennuk]], -[[süstik]], mida kasutati [[NASA]] [[Space Shuttle'i programm]]i raames.
Esimese katselennu tegi kosmosesüstik [[1981]]. aastal ning plaanipärased lennud algasid [[1982]]. aastal. Kosmosesüstikute pardal sooritati teaduslikke katseid, varustati [[ISS]]-i ja sellega viidi orbiidile mitmed [[Satelliit|satelliidid]], [[kosmosesond]]id ning [[Hubble'i kosmoseteleskoop]]. Kosmosesüstikud startisid vertikaalselt, nagu tavalised raketid. Stardi ajal oli kosmosesüstik kinnitatud [[Kosmosesüstiku välispaak|väliskütusepaagi]] ja kahe [[tahkekütusekiirendi]] külge. Tahkekütusekiirendid eraldusid enne kosmosesse jõudmist ja väliskütusepaak eraldus enne [[Orbiit|orbiidile]] jõudmist. Enne maandumisele asumist aeglustas süstik kiirust orbiidil peamootoritega pidurdades ning maandus nagu tavaline mootoriteta lauglennuk. Süstikute startipaigaks oli [[Kennedy Kosmosekeskus]]est [[Florida]]s. NASA eelistas süstikute maandumispaigana samuti Kennedy Kosmosekeskust. Halva ilma korral kasutati maandumiseks aga ka [[Edwardsi õhujõudude baas]]i [[California]]s ning ühe Columbia missiooni ([[STS-3]]) korral oli maandumispaigaks [[White Sandsi kosmosesadam]] (White Sands Space Harbor) [[New Mexico]]s. Samuti oli olemas mitukümmend varulennuvälja veel teistes riikides. Edwardsisse ja White Sandsi maandumisel lennutati süstik selleks kohandatud [[Boeing 747]]-ga turjal tagasi Kennedy Kosmosekeskusesse.
Kosmosesüstikuid ehitati algselt viis. Esimene kosmosesüstik, [[Kosmosesüstik Enterprise|Enterprise]], oli mõeldud katselendudeks ja polnud plaanitud kosmosesse minema. Järgmised neli süstikut: [[Kosmosesüstik Columbia|Columbia]], [[Challenger]], [[Kosmosesüstik Discovery|Discovery]] ja [[Kosmosesüstik Atlantis|Atlantis]] ehitati kosmosemissioonideks kuni kaheksa astronaudiga pardal. Neljast süstikust kaks, Challenger ja Columbia, hävisid [[1986]] ja [[2003]] katastroofides ja 14 [[astronaut]]i said õnnetustes surma. [[1991]]. aastal ehitati Challengeri asenduseks kuues [[kosmosesüstik Endeavour]]. Space Shuttle eemaldati kasutusest aastal [[2011]], ning selle viimaseks lennuks jäi [[kosmosesüstik Atlantis]]e lend [[STS-135]], mis toimus [[8. juuli]]st [[21. juuli]]ni 2011.
==Ajalugu==
Kosmosesüstiku ehitamise kavanditele hakati mõtlema varsti pärast [[Apollo programm]]i lõpetamist. Kuna Apollo programm oli osutunud majanduslikult kulukaks, võeti vastu otsus teha algust korduvkasutusega kosmoselennuvahendi loomisega, mis avaks tee massiliste kosmoslendude säästlikule korraldamisele.
* 26. juulil 1972 valis NSA projekteerijaks ja arendajaks [[Rockwell]]i kosmosetranspordisüsteemide osakonna [[Downey]]s, [[California]]s.
35. rida ⟶ 37. rida:
===Tahkekütusekiirendid===
Tahkekütusekiirendid olid esimesed tahkekütuseraketid, mida sai taaskasutada. Ühe kiirendi täismass oli 590 tonni ja need arendasid 1497-tonnist (üks kiirendi 12,46 MN) tõukejõudu (tõmmet). Kiirendite puuduseks oli nende kõrge maksumus ja suhteline ohtlikkus. Kiirendite kütuseks oli
===Süstiklaev===
66. rida ⟶ 68. rida:
===Maandumine===
[[File:STS-135 Space Shuttle Atlantis reentry seen from the ISS.jpg|pisi|300px|Kosmosesüstik Atlantise viimane atmosfääri sisenemine nähtuna ISSist]]
Pärast missiooni lõppu hakati süstikut maandumiseks ette valmistama. Laskumist alustati umbes 122 km kõrguselt ja maandumiskohast 8000 km kauguselt. Süstiku laskumist kontrollis arvuti, aga vajadusel said piloot ja komandör juhtimise üle võtta, mida astronaudid tavaliselt maandumise viimases faasis tegidki.
Enne atmosfääri sisenemist, keerati süstik orbiidi lennusuunal 180° ümber ja käivitati kolmeks minutiks
==Põhiandmed==
|