Ava peamenüü

Muudatused

P
Hansalinnad moodustasid juriidilise institutsiooni, mis keskajal oli erakordselt haruldane nähtus. Ametlikult kontrollis linnu valitsev [[aadel]], kuid tegelikkuses oli neil vähe sõnaõigust või tunnistasid nad ise Hansa Liidu sõltumatust ja privileege. 13. sajandil oli ka keisrivõim tänapäeva Saksamaa aladel üsna nõrk ja tänu sellele suutis Hansa Liit oma poliitilist ja majanduslikku võimu säilitada. Hansa Liit oli nii sõltumatu ja iseseisev, et Saksa keiser ei teinud mingeid katseidki liidu tegevust keelata, kuid ta ka ei toetanud seda mitte mingil moel. [[1356]]. aasta [[Kuldbulla]] keelustas kõik eraldiseisvad liidud Saksamaal, kuid Hansa Liitu see keeld ei puudutanud. [[Saksa ordu|Saksa orduga]] olid liidul aga head suhted, nii et esimene pakkus vajaduse korral Hansa Liidule isegi sõjalist abi.
 
Keskaegne elanikkond oli jagatud kolme klassi: ülem-, kesk- ja alamklass. Hansalinnades oli klassidevaheline tasakaal vähem ekstreemne kui teistes linnades. Näiteks Lübeckis kuulus ülemklassi 22% elanikkonnast, alamklassi u 40%, samal ajal kui [[Ausburg]]is kuulus ülemklassi vaid 8% elanikkonnast ja alamklasi tervelt 86%. Kõrgklassi kulusid peamiselt väliskaubandusega tegelevad kaupmehed või rikkad, kes omasid varandusi või kellel oli oma sissetulek. Keskklassi kuulusid kaupmehed, käsitöölised ja linnaametnikud. Alamklassis olid tõeliselt vaesed, näiteks vanurid, kes ei suutnud ennast ise elatada ja kel puudus perekond, ning lihttöölised. Kõikidesse klassidesse kuuluvatel naistel puudus igasugune õigus osaleda poliitilises elus, aga nad ei püüelnudki eriti selle poole. Samas on juba 13. sajandist andmeid hansalinnade naistest, kes töötasid erinevates [[Gild|gildides]]. Need ei olnud ainult kaupmeeste lesed, kes pärast mehe surma äriga jätkasid, vaid ka omal algatusel kaupmeesteks hakanud naised.
 
[[1294]]. aasta Lübecki linna[[harta]] väljendas sõnaselgelt meeste ja naiste võrdõiguslikkust kaubandustegevuses: mitte ükski vallaline, abielus naine või lesk ei või müüa, loovutada või laenuks anda oma varandust, kui ta ei ole selle ettevõtte omanik, kusjuures otsuse tegemisel on ta niisama sõltumatu kui mees. Teiste sõnadega väljendades kauplev naine võis käituda oma varadega nii, kuidas ta soovis, kuid ta pidi kandma ka vastutust oma varade eest. [[Tekstiilitööstus]] oli naiste jaoks üheks tähtsaks töörakenduse allikaks ja paljudel ametikohtadel võisid naised saada käsitöömeistri staatuse võrdselt meestega. [[Köln]]is olid isegi ainult naisi ühendavad gildid, näiteks [[puuvill]]a- ja [[siid]]itöötlemiseks.