Vikipeedia

Poola-Türgi sõda (1672–1676): erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P link par (+ masintoim) using AWB
25. rida:
[[1672]]. aastal vallandunud Poola-Türgi sõja põhjused ulatuvad tagasi [[1666]]. aastasse, mil [[Ukraina hetman]] [[Petro Dorošenko]] sõlmis [[krimmitatarlased|krimmitatarlastega]] liidu Poola-Leedu vastu. [[1667]]. aastal pikkadest sõdadest kurnatud Poola-Leedu ja [[Moskva tsaaririik|Moskva tsaaririigi]] vahel sõlmitud [[Andrussovo rahu]] muutis aga kasakate unistuse oma riigist ebatõenäoliseks. Selle lepinguga jagati [[Zaporižžja kasakad|Zaporižžja kasakate]] maa-alad piki [[Dnepr]]i jõge – [[Paremkalda-Ukraina]] läks Poola-Leedu võimu alla ja [[Vasakkalda-Ukraina]] Moskva tsaaririigi võimu alla.<ref>Magocsi, Paul Robert. ''A History of Ukraine.'' Toronto, University of Toronto Press, 1996, p. 227.</ref> Ukraina langes nüüd aastakümneid kestnud kaosesse, kus omavahelist kodusõda pidasid poolameelsete, venemeelsete ja türgimeelsete kasakate rühmitused. Seda ajastut nimetatakse Ukraina ajalookirjutuses "varemete perioodiks" ([[ukraina keel]]es ''Руїна'').<ref>Magocsi, Paul Robert. ''A History of Ukraine.'' Toronto, University of Toronto Press, 1996, pp. 217–228.</ref> Hetman Dorošenko soovis taastada kontrolli Poola-Leedule kuuluva Paremkalda-Ukraina üle. Kuna tal need katsed ebaõnnestusid, astus ta 1667. aastal läbirääkimistesse [[Osmanite riik|Osmanitega]]. [[1669]]. aastal sõlmis ta sultan [[Mehmed IV]] lepingu, mis tagas Paremkalda-Ukraina kasakatele Osmanite vasallriigi staatuse pealinnaga [[Tšõgõrõn]]is.<ref>Finkel, Caroline. ''Osman's Dream: The History of the Ottoman Empire.'' Cambridge, Basic Books, 2005, p. 273.</ref>
 
Poola-Leedu aadlivabariik oli liialt nõrgestatud mitmetest sõdadest ja rahutustest nagu [[Bogdan Hmelnõtskõi ülestõus]] ([[1648]]–[[1654]]), [[Vene-Poola sõda (1654–1667)]], [[Teine Põhjasõda|Rootsi-Poola sõda (1655–1660)]] ning vürst [[Jerzy Sebastian Lubomirski|Lubomirski]] mäss Poola kuninga vastu ([[1665]]–[[1666]]), et edukalt kasakate ülestõuse maha suruda või alates [[1648]]. aastast endast püsivalt rahutuste piirkonda kujutanud Ukraina alade üle täielikku kontrolli taastada.
 
Poola nõrkust ära kasutades vahetas alates [[1654]]. aastast Poola-Leeduga Moskva tsaaririigi ja Bogdan Hmelnõtskõi vastu liidus olnud [[Krimmi khaaniriik|Krimmi khaaniriigi]] uus khaan [[Adil Giray]] 1666. aastal uuesti poolt ja astus hetman Dorošenkoga liitu Poola-Leedu vastu. Mõlemad liitlased olid esialgu edukad ja suutsid [[19. detsember|19. detsembril]] [[1666]] [[Brailiv|Brajłówi]] lähistel toimunud lahingus lüüa üllatusrünnakuga [[Sebastian Machowski]] juhitud 6000-mehelist Poola armeed. Järgmisel aastal suutis [[Poola krooni suurhetman]] [[Jan III Sobieski|Jan Sobieski]] kasakate ja krimmitatarlaste pealetungi peatada ning neid mitmel korral ka lahingutes taganema sundida. Pärast poolakatele edukat [[Pidgaitsi lahing|Podhajce lahingut]] sõlmis Poola-Leedu [[16. oktoober|16. oktoobril]] [[1667]] Krimmi khaaniriigiga ja [[19. oktoober|19. oktoobril]] [[1667]] Dorošenkoga relvarahu.
35. rida:
[[Pilt:John_III_Sobieski_in_battle_of_Khotyn_1673.PNG|thumb|Jan Sobieski Chocimi lahingus ([[Andreas Stech]]i maal 1670. aastatest)]]
 
Sultan [[Mehmed IV]] määras vägede etteotsa, kuhu kuulus 80 000 – 100 000 meest, [[suurvesiir]] [[Köprülü Fazıl Ahmed Paşa]]. Augustis [[1672]] tungis see armee Poola-Leedule kuuluvatele Ukraina aladele, vallutas [[26. august]]il [[Kamjanets-Podilskõi|Kamieniec Podolski]] kindluse ja piiras [[20. september|20. septembril]] sisse [[Lviv|Lwówi]]. Krimmitatarlased, kes piiramises ei osalenud, alustasid reide [[Wieprz]]i, [[Bug]]i, [[San (jõgi)|Sani]]i ja [[Wisłok]]i jõgede piirkonnas, kus asusid [[Zamość]]i, Lwówi, [[Biecz]]i ja [[Drogobõtš|Drohobyczi]] linnad. [[5. oktoober|5.]]–[[14. oktoober|14. oktoobrini]] jälitas ja ründas [[Jan III Sobieski|Jan Sobieski]] neid tatarlaste üksusi oma väikese, kuni 4000-mehelise eraratsaväega. 1672. aasta lõpuks polnud Sobieski sõjategevuses suurt edu saavutanud, aga ta suutis vangistusest vabastada kuni 44 000 inimest, kes olid orjadena viidud [[Krimmi poolsaar]]ele. Poola väed olid liiga nõrgad, et 1672. aastal Osmanite peavägedega lahinguväljal vastamisi minna. Kuningas [[Michał Korybut Wiśniowiecki]], kes oli 1669. aastal võimule tulnud tänu väikeaadlile, ja suuraadli ehk magnaatide vahel, kes soovisid sundida saamatut kuningat troonist loobuma, valitsesid sisetülid, mistõttu ei olnud nõrgestatud Poola-Leedu uueks sõjaks üldse valmis. Lisaks ei suutnud 1672. aasta esimesel poolel kuninga pooldajate ''[[liberum veto]]'' tõttu kaks korda töö katkestanud [[Seim (Poola)|Seim]] tõsta makse, mis oleksid võimaldanud Osmanite sõjakuulutusele vastata vägede suurendamisega. Pärast mitmeid sõjalisi kaotusi olid kuninga esindajad sunnitud Osmanite sultani esindajatega [[18. oktoober|18. oktoobril]] [[1672]] sõlmima [[Buczaczi rahu]], millega loovutati Osmanite riigile [[Podoolia]] koos Kamieniec Podolski kindlusega ja [[Petro Dorošenko]] kasakatele kui Osmanite vasallile peaaegu kogu [[Paremkalda-Ukraina]]. Lisaks kohustus Poola-Leedu tasuma Osmanite sultanile igal aastal andamit summas 22 000 [[zlott|punast zlotti]].<ref>Tucker, Spencer C. (ed.) ''A Global Chronology of Conflict.'' Vol. 2. Santa Barbara, ABC-CLIO, 2010, p. 648.</ref><ref>Shaw, Stanford; Shaw, Ezel Kural. ''History of the Ottoman Empire and Modern Turkey.'' Vol. 1. Cambridge, Cambridge University Press, 1976, p. 213.</ref><ref>Stone, Daniel. ''The Polish-Lithuanian State, 1386-1795.'' Washington, University of Washington Press, 2001, pp. 235–236.</ref>
 
Ühe kirjelduse sellest sõjakäigust on talletanud türgi kroonik [[Hacı Ali]].
58. rida:
==Sõja lõpp==
 
Pärast [[Žuravno piiramine|Żurawno piiramist]] sõlmisid vaenupooled [[17. oktoober|17. oktoobril]] [[1676]] [[Žuravno rahu|Żurawno rahulepingu]]. Selle lepinguga säilitas Osmanite riik otsese kontrolli [[Podoolia]] üle koos [[Kamjanets-Podilskõi|Kamienec Podolskiga]] (Osmanite riigis oli selle haldusüksuse nimi [[Podoolia eyalet]]). Poola sai tagasi osa [[Buczaczi rahu]]ga kaotatud [[Paremkalda-Ukraina]] aladest ([[Bila Tserkva|Biała Cerkiew]]), kuid ülejäänud Paremkalda-Ukraina läks hetman [[Petro Dorošenko]] kui Osmanite riigi vasalli võimu alla. Samuti vahetati omavahel sõjavange.<ref name=tucker655/>
 
Osmanite riigis sai Żurawno rahu ametliku tunnustuse [[1678]]. aasta Konstantinoopoli lepinguga, milles Osmanid tühistasid Krimmi khaani palvel juba Buczaczi rahuga Poola-Leedule määratud aastase andami, mida poolakad ei olnud aga kunagi maksnud. Poola-Leedu Seim [[Austria]] diplomaatide ja paavst [[Innocentius XI]] mõjul rahulepingut kunagi ei ratifitseerinud.<ref name=tucker655/>
66. rida:
Sõda näitas Poola-Leedu kasvavat nõrkust ja korratust. 17. sajandi teiseks pooleks oli Poola-Leedu jõudnud oma järkjärgulise allakäigu faasi, mis kulmineerus sajand hiljem [[Poola jagamised|Poola jagamistega]]. Distsiplineerimatus Seimis, mille tööd halvasid ''[[liberum veto]]'' ja välisriikide altkäemaksud, domineerisid poliitikud, kes olid keskendunud vaid lühiajalisele kasule ja keeldusid pidevalt vägede suurendamiseks makse tõstmast, sest näis, et suurem osa Poola-Leedu aladest jääb niikuinii Osmanite vägedest puutumata. Isegi pärast ebasoodsat [[Buczaczi rahu]]lepingut, mis veenis Seimi makse tõstma, ei suudetud pärast esialgseid edusamme veenda Seimi enamust jätkama vaenlasele surve avaldamist; sõduritele jäeti tasu maksmata ja nende massiline deserteerumine mõjutas negatiivselt Poola eesmärke. See ilmne suutmatus ennast kaitsta, mis ilmnes ka teistes toonastes ja hilisemates Poola-Leedu osalusega konfliktides, ahvatles välisriike neid üha enam ründama.
 
Poola poolel andsid võitlusse suurima panuse väeüksused, mida rahastas eraviisiliselt Jan Sobieski ise. Ta sai tuntuks võimeka ja julge väejuhina, ent samuti patrioodina, kes oli osa isiklikust varandusest investeerinud Poola-Leedu kaitsesse. Selle tulemusel valiti ta 1674. aastal Jan III nime all Poola kuningaks. Sobieski maine oli kõrge ka Osmanite seas ja mitmed aastad hiljem tema juhtimisel [[1683]]. aastal [[Viini lahing]]us saavutatud võit tagas talle võimekaima Osmanite-vastase väejuhi maine. Siiski ei suutnud ka tema peatada Poola-Leedu allakäiku ega viia läbi reforme, mis oleksid riigi päästnud.
 
Aastatel [[1683]]–[[1699]] peetud [[Poola–Türgi sõda (1683–1699)|sõjas Osmanitega]] õnnestus Poola-Leedul küll 1699. aasta [[Karlowitzi rahu]] tulemusel kaotatud alad tagasi saada, kuid see jäi ka üheks viimaseks võiduks riigi ajaloos.
97. rida:
 
* Finkel, Caroline. ''[https://books.google.ee/books?id=hslOx5bvOzkC&printsec=frontcover&dq=Osman%27s+Dream:+The+History+of+the+Ottoman+Empire&hl=et&sa=X&ved=0ahUKEwj6w7zBzJ_TAhUpb5oKHfRyDfgQ6AEIIjAA#v=onepage&q=Osman's%20Dream%3A%20The%20History%20of%20the%20Ottoman%20Empire&f=false Osman's Dream: The History of the Ottoman Empire]'' Cambridge, Basic Books, 2005.
* Magocsi, Paul Robert. ''[https://books.google.ee/books?id=t124cP06gg0C&printsec=frontcover&hl=et&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=onepage&q&f=false A History of Ukraine]'' Toronto, University of Toronto Press, 1996, pp. &nbsp;217–228.
* Shaw, Stanford; Shaw, Ezel Kural. ''[https://books.google.ee/books?id=E9-YfgVZDBkC&printsec=frontcover&dq=History+of+the+Ottoman+Empire+and+Modern+Turkey&hl=et&sa=X&ved=0ahUKEwjQxM3ty5_TAhXqE5oKHVKcAjQQ6AEIIjAA#v=onepage&q=History%20of%20the%20Ottoman%20Empire%20and%20Modern%20Turkey&f=false History of the Ottoman Empire and Modern Turkey. Vol. 1]'' Cambridge, Cambridge University Press, 1976, pp. &nbsp;213–216.
* Stone, Daniel. ''[https://books.google.ee/books?id=LFgB_l4SdHAC&printsec=frontcover&hl=et&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=onepage&q&f=false The Polish-Lithuanian State, 1386-1795]'' Washington, University of Washington Press, 2001, pp. &nbsp;233–244.
* Tucker, Spencer C. (ed.) ''A Global Chronology of Conflict. Vol. 2.'' Santa Barbara, ABC-CLIO, 2010, pp. &nbsp;646–655.
 
==Viited==
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Poola-Türgi_sõda_(1672–1676)"