Vikipeedia

Muusikastiil: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
2. rida:
'''Muusikastiil''' on [[muusikaline parameeter|muusikaliste parameetrite]] [[vaikeväärtus]]te [[kogum]], mis on iseloomulik teatavale [[ajastu]]le, [[traditsioon]]ile, [[koolkond|koolkonnale]], [[helilooja]]le, [[heliteos]]ele või [[muusikapraktika]]le.
 
Ameerika muusikateadlane [[Leonard B. Meyer]] on selle kohta kirjutanud, et: "Stiil on [[muster|mustri]] paljundamine kas inimkäitumises või inimkäitumise tulemustes, mis realiseeruvad teatud [[piirang]]ute hulga tingimustes tehtud [[valik]]ute seeria tõttu" (''Style is a replication of patterning, whether in human behavior or in the artifacts produced by human behavior, that results from a series of choices made within some set of constraints'').<ref>L.B. Meyer 1989. Style and Music: Theory, History, and Ideology. Chicago: University Of Chicago Press</ref>
 
[[Robert Pascall]] defineerib stiili üldiselt kui [[diskursus]]e laadi (''manner of discourse''), [[väljendus]]e [[moodus]]t (''mode of expression''), esitluse tüüpi (''type of presentation'') ning konkreetselt kui [[maneer]]i, milles [[kunstiteos]] on loodud (''manner in which a work of art is executed''). Muusikas, mis on suunatud pigem [[suhe]]tele kui [[tähendus]]tele (''orientated towards relationships rather than meanings''), püstitab muusikastiili mõiste erilisi probleeme. Seda võib kasutada nii üksiku helilooja, ajalooperioodi, geograafilise piirkonna või keskuse või ka ühiskondlikku või sotsiaalset funktsiooni omava muusika iseloomustamiseks.<ref>Robert Pascall. [http://www.oxfordmusiconline.com/subscriber/article/grove/music/27041 "Style"] Grove Music Online. Oxford Music Online. Oxford University Press (vaadatud 28. oktoobril 2017).</ref>
 
[[Toomas Siitan]] määratlebon määratlenud seda järgnevaltjärgmiselt: "Tänases keeles tähistab stiil kõige üldisemalt iseloomulikku väljenduslaadi, muusika puhul aga ennekõike kompositsioonivahendite – rütmi, harmoonia, meloodia ja faktuuri iseärasuste kogumit. Üksikteose jaoks on stiil otsekui üldine keelesüsteem, mille kaudu üksikteos omandab tähenduse. Muusika puhul on sageli käsitletud stiili ja vormi vastandlike parameetritena: stiil määratleb muusikateoses detailide, vorm aga tervikteose kujundust. Selline eritlemine saab siiski olla vaid väga tinglik, kuivõrd vorm kujuneb detailidest ja nende omavahelistest suhetest ning ka vormi võib pidada teatud stiili fenomeniks [...]."<ref>Toomas Siitan: [http://www.ema.edu.ee/oppematerjalid/muusikaseminarid/artiklid/Teos_ja_stiil.pdf Teos ja stiil Euroopa klassikalises muusikakultuuris ] (2004: 44)</ref>
 
==Stiil ja idee==
36. rida:
* Muusika stiiliküsimused olid [[filosoof]]ide jaoks pedagoogilistel põhjustel teemaks juba Vana-Kreekas.
* [[Johannes de Garlandia]] (13. sajand) eristas [[tiiskant]]i (''discantus''), [[koopula]]t (''copula'') ja [[orgaanum]]it (''organum'')
* [[Johannes de Grocheo]] (ca 1300) tegi vahet “tavalisel muusikal” (''musica vulgaris''), “komponeeritud ehk mõõdetud muusikal” (''musica composita'', ''musica mensurata'') and “kirikumuusikal” (''musica ecclesiastica'').
 
Kuna hilisrenessansi ja baroki ajal muutusid stiiliküsimused üheks olulisemaks kirjandusteoorias, siis loomulikult jõudis sõna ‘stiil’ ka muusikast kirjutavate inimeste sõnavarasse.
44. rida:
Kahe praktika võrdlus leidub ka Donil (Compendio, 1635), kes räägib “vanast stiilist” (''stile antico'') ja moodsast stiilist (''stile moderno'') ning [[Christoph Bernhard]]il (Tractatus compositionis augmentatus, ca 1657), kes räägib “tõsisest kontrapunktist” ehk “vanast stiilist” (''contrapunctus gravis'', ''stylus antiquus'') ja “luksuslikust kontrapunktist” ehk “moodsast stiilist” (''contrapunctus luxurians'', ''stylus modernus'').
 
Bernhard võtabvõttis kasutusele ka õpetuse [[figuratsioon]]ist (''Figurenlehre'') ja [[afekt]]idest (''Affektenlehre''). Neid kahte kontseptsiooni stilistiliste detailide ja väljenduslike eesmärkidega kombineerides kirjeldab ta tabavalt barokkmuusika esteetikat.
 
Kircher (Musurgia universalis, 1650) pakkus välja oma muusikastiilide süsteemi, mis sai omal ajal väga populaarseks. Ta eristas muusikastiile nende muusikalise eesmärgi, žanri, persooni, asukoha ja mooduse järgi. Isikust ja selle temperamendist sõltuvaid siile nimetas ta “muljestiilideks” (''stylus impressus''), kompositsioonitehnikast ja afektist sõltuvaid stiile “väljendusstiilideks" (''stylus expressus''). Hiljem eristas ta ka kirikustiili (''stylus ecclesiasticus''), kanoonilist stiili (''canonicus''), motetistiili (''motecticus''), fantaasiastiili (''phantasticus''), madrigalistiili (''madrigalescus''), melismaatilist stiili (''melismaticus''), koorilist teatraalset stiil (''choriacus sive theatralis'') ja insterumentaalstiili (''symphoniacus''). Teda järgisid ka Brossard (1703) ja J.G. Walther (1732).
 
Hilisbaroki üldiselt heakskiidetud muusikastiilide klassifikatsioonina kinnistusid kirikustiil (''stylus ecclesiasticus''), kammerstiil (''stylus cubicularis'') ja lavastiil (''stylus scenicus'').
82. rida:
Võimalik on võrrelda samal ajalooperioodil töötanud heliloojate muusika personaalstiile. Personaalstiilide kokkulangevuse põhjal on võimalik teha järeldusi heliloojate kaasaegse ajastustiili kohta. Nii nagu personaalstiil, on ka ajastustiil pidevas muutumises.
 
Näiteks kui vaatleme ajavahemikku umbes alates aastast 1000 kuni aastaniaastatel 16001000–1600, siis näeme, et juba antiikajal alanud monofoonia ajastu muutus polüfoonia ajastuks järk-järgult. Polüfoonilist improviseerimist kohtame me juba vähemalt 800-ndatel ning teisalt esineb ühehäälset gregooriuse laulu veel isegi pärast 1300-ndaid. Selline pikk monofoonilise ja polüfoonilise faktuuri paralleelsus koostoimes heliteose kihtide tekstilise ja rütmilise sõltumatusega on mõjutanud nii polüfoonia kui mõtteviisi arengut alates improviseeritud poolautomaatikast kuni detailideni välja töötatudväljatöötatud kirjalike partituurideni kui ka kogu järgnevatejärgnenud ajastute muusika stiile.
 
1600-ndatel alanud areng, mille käigus modaalharmoonia asendus [[funktsionaalharmoonia]]ga ning lineaarne mõtlemine harmoonilisega, viis välja tonaalsuse lagunemiseni 1900-ndatel.
 
MõnedMõne muusikaajaloolasedmuusikaajaloolase, näiteks Reese'i, BukofzerBukofzeri, Blume, meelest olid alates aastast 1000 olulisemateks muusika ajastustiilideks ''[[ars antiqua]]'', ''ars nova'', renessanss, barokk, klassitsism ja romantism. Blume on lisaks väitnud, et klassitsism ja romantism on tegelikult üks stiiliperiood, kuna ajastustiilide vaheldumisel on täheldatav 150 aasta pikkune intervall.
 
Kuigi ka järgnevateljärgnenud aastatel kasutasid paljud heliloojad kasutasid veel möödaniku muusikastiile, näib Blume väitel näib olevat siiski tõepõhi all, kuna alates 12. sajandist me võime tõepoolest täheldada suuremaid muusikastiili muutumisi aastate 1300, 1450, 1600, 1750 ja 1900 paiku.
 
Muutused on toimunud näiteks rütmis, vormis, faktuuris, harmoonias ja meloodias.
 
Rütmi võib pidada läbi aegade üheks olulisemaks muusikastiili mõjutajaks:
* 12. sajandil muutus muusika keskseks tunnuseks modaalrütmika.;
* ''ars nova'' tõi lisaks helivältuste jaotumise kaheks ja [[sünkoop|sünkoobi]].;
* renessansi ajal toimus rütmi muutumine homogeensemaks, kuna kunstiliseks eesmärgiks sai kõikides häältes läbikomponeeritud polüfooniline faktuur.;
* barokk algabalgas monoodia taassünniga. Rütm omandabomandas põhilise afekti kujundava rolli näiteks saatega madrigalides ja Frescobaldi tokaatades.;
* klassitsism algabalgas uue huviga meloodia fraasistruktuuri javastu ning meloodiasiseste helivältuste suurema kontrastsuse ja mitmekesisusega.;
* 20. sajandi muusikas avastavadavastasid [[Béla Bartók|Bartók]] ja [[Igor Stravinski|Stravinski]] uuesti rahvamuusikast pärit rütmilise energia.
 
Rütm ei ole siiski ainuke ajastustiili kategoriseerija. Näiteks barokis võib pidada tähtsaimaks ''continuo''-ajastuks. Klassitsism ja romantism on suured tonaalse harmoonia kui suurvorme koos hoidva jõu ajastud. Tänapäev on eelkõige alternatiivide ajastu tonaalsele harmooniale ja kolmkõladele.
147. rida:
Viiulil on võime esitada pika kaarega meloodiat väga kõrges tessituuris.
 
Orelipedaalid võimaldavad esitada teatud rütmilisi ja meloodilisi mustreid, mis said populaarseks saksa hilises barokkmuusikas.
Muusikastiili suureks mõjutajaks on ka muusikainstrumentide areng. Näiteks 18. sajandi orkestrimuusika stiili jaoks on oluliseks määrajaks nii metsasarve kui ka trompeti tehniline täiustumine.
Muusikastiili võib mõjutada ka ühe muusikainstrumendi praktika imiteerimine teisel muusikainstrumendil. Näiteks oli hilisrenessansi rohkelt ornamenteeritud vokaalstiil aluseks uuele viiulimuusikastiilile ning barokiajal mõjutas lauto mängustiil ka klahvpillimuusikat.
173. rida:
Harmoonia võib olla modaalne, diatooniline, kromaatiline või atonaalne.
 
Mõned heliloojad on olemasolevat harmooniat rikastanud (Gesualdo, Wagner ja Debussy) ning vahel tahtlikult kõrvutanud erinevaid harmooniastiile. Näiteks Richard Wagner on oma Parsifalis kasutanud kromaatilisust kromaatilisust kurjuse, maagia või sensuaalsuse sümbolina ning diatoonilisust rõõmu, loomulikkuse ja süütuse sümbolina.
 
Lisaks retoorilisele või ekspressiivsele funktsioonile võib harmoonia olla ka puhtalt konstruktiivne ja tuleneda ainult helilooja helilooja töömeetodist või kõlalisest ettekujutusest. Pidevatele vormidele on iseloomulik, et harmoonia tuleneb peamiselt häältejuhtimise loogikast. Sellist muusikat leiab palju eel- ja vararenessansis, näiteks Machaut’ Missas. Puhtalt helilooja ettekujutusest tulenevat harmooniat leiab näiteks Wagneril ja Debussyl. Samas pole need kaks põhimõtet tihti isoleeritud. Ka häältejuhtimise loogikast tulenevas pidevas vormis on enamasti olemas eelteadmine, milliseks harmoonia kujuneb ning Wagneri [[Tristan ja Isolde (ooper)|Tristan ja Isolde]] sisaldab palju kontrapunktilist faktuuri, mille kujundamise põhiliseks vahendiks on olnud harmoonia.
185. rida:
Ajavahemike tunnetus tekib võrdluses löökidega. Löögid võivad olla meetrumi piires vastavalt stiili omadustele vähem või rohkem rühmitatud ning emotsioonide lainetus ja voogamine võib olla rohkem või vähem organiseeritud fraaside, perioodide või lõikudena. Meetrumi või fraasistruktuuri ebaregulaarsusel on paratamatult tendents kontrasteeruda regulaarsusega.
Muusikastiile on võimalik määratleda ka väljenduslikel eesmärkidel, näiteks vaimulik või ilmalik stiil, kangelaslik stiil, reflektiivne stiil, igapäevastiil, pastoraalne stiil. Väljenduslikud eesmärgid võivad liituda muusika sotsiaalse funktsiooniga, viidata kas vähem või rohkem detailsele programmile (sümfooniline poeem või ükskõik milline sõnatekstile loodud heliteos) või olla pigem abstraktne, mille puhul väljenduslik eesmärk on saavutatud puhtalt muusikaliste vahenditega.
Muusikastiili võib määrata ka muusika karakter, mida võib kirjeldada näiteks sõnadega ‘kurb’, ‘kaeblik’, ‘õnnelik’, ‘pulbitsev’.
 
====Faktuur ja muusikastiil====
191. rida:
Faktuur on on üks muusikastiili kujundamise vahend ja tihti on just faktuuri omadused andnud nime ka vastavale muusikastiilile: näiteks monoodiline või homofooniline, kihiline või imitatsiooniline polüfooniline stiil, klahvpillimuusika stiil jne. Vilunud helilooja kasutab oma muusikaliste ideede tõhusamaks väljendamiseks tavaliselt erinevaid faktuure ning teatud faktuuri valik kutsub tavaliselt eisle ka teatud tüüpi materjali valiku. Faktuur võib vahel olla ka vormi loovas funktsioonis, nagu näiteks mistahes perioodi motetis või fuugas.
 
Faktuuri vastandlikeks põhimõteteks on homogeensus ja heterogeensus. Faktuur võib määrata ka esituskoosseisu, nagu näiteks hilisrenessansi “kogu konsort” ( ‘whole consort’, mängivad kõik sama perekonna pillid) või “murtud konsort” (‘’broken consort’’, mängivad erinevate pilliperekondade esindajad).
Heliteose faktuur võib olla homogeenne, koosneda sarnastes ülesannetes häältest (nagu näiteks 16. sajandi motett) või heterogeenne, koosnedes kiht-kihina üksteise peal olevatest erinevates ülesannetes häältest (nagu näiteks 12.-14. sajandi prantsuse motett).
 
207. rida:
Erinevate ajalooperioodide eelistatud muusikavormid sõltuvad muusikalise materjali erinevatest rõhuasetustest. Näiteks Ars Nova puhul oli tähtsaks faktuur, kuid klassikalise ja romantilise perioodi vormid sõltusid pigem üksteisest kaugel asetsevate teemade ja harmoonia suhetest.
 
Ükskõik milline parameeter vormi kujundab, on olemas kaks üldist põhimõtet: vormid võivad põhineda kas pidevusel või katkestusel, mida esindavad vastavalt evolutsioon ja kontrast, voolamine ja peatumine. Tavaliselt need kaks põhimõtet ei eksisteeri kunagi isoleeritult ning vormid on neid ühendavad segud.
 
Pidev vorm, nagu seda on näiteks Bachi fuuga, võib sisaldada materjali muutumisest tingitud liigendavaid punkte, kuid Bachi fuuga peamine kujundaja on siiski pigem evolutsioon ja järkjärguline kasv kui kontrast ja võrdlus.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Muusikastiil"