Erinevus lehekülje "Kiletiivalised" redaktsioonide vahel

resümee puudub
P (parandasin skripti abil kriipsud)
Suurim kiletiivaline on 6 cm pikk [[Jaava]] saarel elav [[odaherilane]] ''Scolia capitata'', kõige väiksem on [[munakireslane]] ''Alaptus magnanimus'' pikkusega 0,21 mm. Viimane on üldse kõige pisem [[putukas]].
 
Osadel sugukondadel on kaks paari kilejaid läbipaistvaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad. Enamikul liikidel võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Ees-Eesmine ja tagatiivadtagumine tiivapaar on omavahel väikeste konksukestega ühendatud ning töötavad lennul ühtse kandepinnana. TagatiivadTagumised tiivad on eestiibadesteesmistest tiibadest veidi väiksemad. Mõnedel vormidel, näiteks töösipelgatel, on tiivad taandarenenud. Tiiva soonestus on hõre. Tiivasooned moodustavad kõige rohkem 20 sulgu. Väikestel vormidel tiivasoonestus tavaliselt kas peaaegu või täielikult puudub.
 
Kiletiivaliste [[suised]] on haukamis- või libamistüüpi. Viimasel juhul on alahuul ja alalõuad pikaks veninud ja moodustavad imikärsa. Taolisi suiseid kasutatakse [[nektar]]i imemiseks õitest. Kõikidel kiletiivalistel on hästi arenenud ülalõuad, millega tahket toitu närida, kaevata või pesamaterjali koguda. Mõningatel sipelgaliikidel on ülalõuad peast pikemad.
Anonüümne kasutaja