Johannes Käbin: erinevus redaktsioonide vahel

'''Johannes Käbin''' (venepäraselt '''Ivan Käbin'''; [[24. september]] [[1905]] [[Kalvi]], [[Aseri vald]], Virumaa – [[26. oktoober]] [[1999]] Tallinn) oli [[Eesti NSV]] riigitegelane, [[Eestimaa Kommunistlik Partei|Eestimaa Kommunistliku Partei]] Keskkomitee esimene sekretär [[1950]]–[[1978]] ja [[Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees]] 1978–[[1983]].

[[File: Karl XXII istutatud tamm Vana-Antsa pargis.jpg|thumb|270px|left|Tamme kõrval (aastal 1978) esireas [[Johannes Käbin]] (EKP Keskkomitee 1. sekretär), Elmo Saar (Antsla ST direktor), [[Arnold Rüütel]] (EKP Keskkomitee sekretär).Tagareas alates tammest: Endel Saia (EKP Võru Rajoonikomitee 1. sekretär), Aare Lang (Antsla ST partorg ja õpetaja).]]

[[Gattšina]] ([[Trotsk]]) rajooni Sussanini küla kodulooline märge Johannes Käbini kohta annab teada 17-aastasest kommunistlikust noorest Johannes Käbinist 1922, kes organiseeris 40-liikmelise kommunistlike noorte organisatsiooni ning nende juhina koos Georgi Nellise ja Aleksander Tammiga asus uut külaelu korraldama. Alustati antireligioossete üritustega ja Karl Marxi Kapitali tundmaõppimisega, kohalikus teatris loodi näitering kus asuti lavastama päevakajalisi instseneeringuid. Tema kui taluinimeste poeg oli hooajatööline, enne kui linna parteikooli õppima siirdus. Aastaga (1925–1926) lõpetas [[Karl Liebknechti nimeline Nõukogude ja Parteikool|Karl Liebknechti nimelise Nõukogude ja Parteikooli]]. 1927–1931 Petrogradi kubermangu Gattšina maakonna Sussanini külanõukogu esimees. Detsembrist 1927 ÜK(b)P liige. Aastast 1931 parteitööl Leningradi oblastis (aparaaditöötaja). Enne 1936. aastat jõudis lõpetada rajooni parteiaktiivi kursused Leningradi oblastis ja marksismi-leninismi kursused Leningradi oblastikomtee juures ja aastatel 1936–1939 õppis [[Punase Professuuri Instituut|Punase Professuuri Instituudis]], mida ei lõpetanud. Aastatel 1939–1941 oli marksismi-leninismi vanemõpetaja Moskva Gubkini nim Naftainstituudis. Veebruarist 1941 Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee (EK(b)P KK) ajakirjandussektori instruktor, 10. apriiliistaprillist 1941 juhataja, kureerides kogu Eesti ajakirjandust. Augustis 1941 evakueerus NSV Liitu. Aastatel 1942–1943 juhtis ta lühiajaliselt partei-, komsomoli- ja nõukogude aktiivi kursuseid Jaroslavlis, olles ühtlasi Omski oblasti Tauria partei rajoonikomitee töötaja. 1944–1947 EK(b)P KK propaganda osakonna juhataja esimene asetäitja. 1947–1948 [[Partei Ajaloo Instituut|Partei Ajaloo Instituudi]] direktor, 1948–1950 EK(b)P KK sekretär propaganda ja agitatsiooni alal. 1940ndate lõpul juhtis EK(b)P-s nn Venemaa eestlaste rühmitust, kes vastandas ennast nn.juunikommunistiele ja Eesti Vabariigis poliitvangidena kinni istunud "vanadele revolutsionääridele". Vastasseis lõppes 1950. aastal esimeste võiduga. Märtsis 1950 toimunud EK(b)P KK VIII pleenumil mõisteti Moskvast tulnud juhiste alusel hukka Eestis väidetavalt vohav kodanlik natsionalism ning asendati senine EK(b)P KK esimene sekretär Nikolai Karotamm Johannes Käbiniga.