Ilusal sinisel Doonaul: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
121. rida:
</poem>
|<poem style="margin-left: 1em;">
Doonau, su veed,
Su sini veed,
su lainete vood,
su lainete vood,
nad voolavad siin,
nad voolavad siin,
sind tervitab Viin
jah kaunis Viin.
Ja suvisel ööl
Ja suve ööl
kui hõbene vöö
kui hõbe vöö.
Sa ühendad maid
ja ka meil muudad rõõmsaks
südameid!
Kaugelt mägedelt merre juhid vett
ja su kaldal rõõm meid valdab.
Itta voolavad sinu lainte väed,
kõikjal õnne külvad, kus sa läed!
Vanad lossid teel, kõrgel kaljudel
tervitavad sind ju eemalt.
Päike sädeleb kõrgel mägedel,
peegeldudes sinu lainetel.
Ja kaunim veteneid,
meil jutustada võid,
mis kõiki näinud sa,
se’st tervele ilmal kuuluta!
Ju ammu, vanasti
sul’ laule riimiti,
sul kauneim lainte mäng
ja kallastel õitsel muru säng!
Veel vooge pea Viini ees sa
ja teda kallista!
On kindel, et kaunim kui Viin,
ei ükski olla saa.
Siin rõõmu tulvil rind,
siin noorus võlub sind
ja kenad neiuksed,
jah need
nad röövivad kõigil südameid!
Ja vend sul ju sama kaunis on Rein,
ta kaldal voolamas magusam vein,
seisab sääl ka relvastud vööl,
truu valvur päeval, ööl.
Mis taevas annud on Reinile head,
sa ära kadesta, teadma sa pead,
kõigist kaunim and sinule on taevas sinine.
D'rum laßt uns einig sein,
schliesst Brüder, fest den Reih'n,
froh auch in trüber Zeit,
Mut, wenn Gefahr uns dräut,
Heimat am Donaustrand,
bist uns'rer Herzen Band,
dir sei für alle Zeit
Gut und Blut geweiht!
Das Schifflein fährt auf den Wellen so sacht,
still ist die Nacht,
die Liebe nur wacht,
der Schiffer flüstert der Liebsten ins Ohr,
daß längst schon sein Herz sie erkor.
O Himmel, sei gnädig dem liebenden Paar,
schutz' vor Gefahr es immerdar!
Nun fahren dahin sie in seliger Ruh',
O Schifflein, far' immer nur zu!
Junges Blut,
frischer Muth,
o wie glücklich macht,
dem vereint ihr lacht!
Lieb und Lust
schwellt die Brust,
hat das Größte in der Welt vollbracht.
Nun singst ein fröhliches seliges Lied,
das wie Jauchzen die Lüfte durchzieht,
von den Herzen laut widerklingt
und ein festes Band um uns schlingt.
Frei und treu in Lied und Tat,
bringt ein Hoch der Wienerstadt,
die auf's Neu' erstand voller Pracht
und die Herzen erobert mit Macht.
Und zum Schluß
bringt noch einen Gruß
uns'rer lieben Donau dem herrlichen Fluß.
Was der Tag
uns auch bringen mag,
Treu' und Einigkeit
soll uns schützen zu jeglicher Zeit!
Lõbus sa alati,
sul õnne samuti,
rõõmus ka kurbuses
naeratad hädades,
lohutad meidki sa
kui kõik näib kurvana,
hõbe hiilguses.
Ja laevuke laintel libiseb veel,
vaikival ööl, on armastus teel,
ja kuumalt arm, samal hõiskab sääl rind:
ei iialgi unusta sind!
Oh taevas sa armulik ole küll meil
ja raskel teil, siis kaitse sa meid!
Nii õrnasti kaisutab suveöö tuul,
taevas meil naeratab kuu.
Nooruskuld nii täis tuld,
kõigil õnne tood,
kes su mahla joob!
Armastus, joovastus kaunid aarded,
mis sa ilma loond.
Nooruskuld nii täis tuld,
kõigil õnne tood,
kes su mahla joob!
Armastus, joovastus kaunid aarded,
mis sa ilma loond.
Su kaldal kõlamas võimsavaim hääl
vanad, noored kõik laulavad sääl,
Sulle rõõmsasti hõiskavad,
sinu lained kuulavad! Ja sulle truudust kõik vannuvad nüüd,
kõlab Viinile elagu hüüd
kõrgel hiilguses särab ta
köites südamed neil õnnega
Doonau veed, (veed, su siniveed)
sinu lainte vood, (sinu lainete vood)
siin vaid kõigist kaunimad (sinu lainete vood) kuuvalged ööd! (kaunimad kõikidest)
(kaunimad kuuvalged ööd!)
Sinule (Ja nüüd sinule)
rõõmsalt laulame (laulame)
teadku kõik,
et Doonaul (Doonaul) on kõikidest
kenam jõesäng
ja kauneim lainte mäng.
</poem>
|}
| |||