Kõige lihtsamat polüfoonia vormi, pideva põhitooni ehk [[burdoon]]hääle peale lauldud [[meloodia]]t, esineb enamikus [[Euroopa]] rahvamuusikatraditsioonides ja ka paljudes [[Aasia]] kultuurides, mis viitab sellele, et see võib pärineda juba ammustest aegadest. <ref>Grout, lk 88.</ref>
Esimesed kahehäälsed vaimulikud laulud olid ''[[organum]]''<nowiki>'</nowiki>id. Organumis oli [[Gregoriuse koraal]]ile lisatud alumine hääl [[kvint|kvindi]] või [[kvart|kvardi]] kaugusel. Lihtsam organum oli [[paralleelorganum]], kus alumine hääl liikus ülemisega paralleelsetes intervallides. Ajuti võisid hääled ka ühtida või liikuda [[oktav]]ites. Mõlemat häält võidi ka dubleerida oktav madalamalt või kõrgemalt. Esimest korda kirjeldati sellist laulu 9. sajandist pärit teoses ''"Musica enchiriadis''". Seal kirjeldatu ja ''organum''<nowiki/>'iks nimetatu ei olnud [[kompositsioonitehnika]], vaid esituse ajal toimuv spontaanne laulu kaunistamise viis.
[[Guido Arezzost]] kirjeldas oma teoses ''"Micrologus''" (kirjutatud umbes aastal [[1025]]) juba keerulisemat polüfooniat, mis võimaldas teisele häälele [[improvisatsioon|improviseerimiseks]] mitmesuguseid valikuvõimalusi. Organumi hääled võidi ka varem valmis kirjutada. Esimesed leitud noodikäsikirjad, mis sisaldavad noodistatud organume, on pärit 11. sajandi algusest. Umbes [[12. sajand]]il vahetasid hääled oma kohad, nii et Gregoriuse koraalist sai alumine hääl (''[[cantus firmus]]''). Nüüd võis häältevaheline intervall ka vahelduda, kuid kasutati siiski ainult "puhtaid intervalle": kvarti, kvinti ja oktavit. Sageli ei liikunud hääled ka enam ühes rütmis: ülemine hääl oli keerukam ning liikuvam. Gregoriuse koraali aga hakati laulma aeglasemalt, iga nooti pikaks venitades. Sellist organumit nimetati [[vaba organum|vabaks organumiks]]. Nii oli polüfoonia arenenud lihtsast esituse rikastamisest kompositsioonitehnikaks.<ref>Grout, lk 88–93.</ref>
