Carlo Gozzi: erinevus redaktsioonide vahel

[[1747]]. aastal asutasid vennad koos kirjandusliku ringi [[Accademia dei Granelleschi]], mis oli pealtnäha pühendunud vaimukusele, kuid mille programm oli rangelt puristlik ja eesmärgid selged – võideldi keelelise ja vormilise hägususe vastu, rõhutati õppimise tähtsust ja peeti oluliseks klassikute imiteerimist. Gozzi kirjanduslikuks eeskujuks oli ennekõike [[Dante]], aga ka [[Ariosto]], [[Tasso]] ja [[Miguel de Cervantes|Cervantes]], kellele ta hiljem oma näidendites viitab.

 

Accademia dei Granelleschi liikmena avaldas Gozzi mitu teravat kirjutist Goldoni ja Chiari arvel, süüdistades neid vulgaarsuses ja halvas stiilis ning naeruvääristades Goldoni [[teatrireformi]]. Viimane oli seisukohal, et ''[[commedia dell'arte]]'' on mandunud laadapalaganiks, tema soov oli muuta maskid tegelasteks ja asendada improvisatsioon lahtikirjutatud dialoogiga, samuti kritiseeris ta allakäinud aristokraatiat ning püüdis tuua lavale reaalset elu. Konservatiivne, kõrgkultuuri taotlev Gozzi leidis aga, et teater ei peaks olema elu kopeerimine, vaid jääma iseendaks – ''commedia dell'arte''<nowiki>'s</nowiki> nägi ta näitlejameisterlikkuse tippsaavutust, itaalia kultuuri pärli. Ta pidas Goldonit küll andekaks, kuid nimetas tema näidendeid ülemäära ettearvatavateks ja pealiskaudseteks ning süüdistas teda liiga agaras püüdes rahvale meeldida. Demonstreerimaks, kui lihtne on publikumenu võita ka lapsiku pealkirja ja jaburavõitu süžeega, kui lugu on osavalt teostatud, kirjutas Gozzi [[1761]]. aastal oma esimese näidendi "[[Armastus kolme apelsini vastu (näidend)|Armastus kolme apelsini vastu]]", muutes tuntud muinasjutu üsna otseseks satiiriliseks vastulauseks vastaste aadressil.