Eerik Haamer: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
32. rida:
==Looming==
Haameri sõjaeelse loomingu võtmemotiiviks kujunes [[Ruhnu]] saar, kuhu kunstnik sattus oma kunstnikutee alguses uue ainestiku otsingutel. Ruhnu ainesest kujunes Haameri elu edukaim motiiv. Ruhnuainelisi töid lisati alati eesti esindusnäituste kavva ning 1937. aastal omandas teose "Ruhnu kalurid" Kaunase Kunstimuuseum, "Kalasadamas", Budapesti Kunstimuuseum ning Rooma Kunstimuuseum ostis 1938. aastal Haameri "Kammeljapüüdjad".
Tema selle perioodi loomingut iseloomustavad suvisele Saaremaale iseloomulikud kõrbenud toonid ning saarlane oma igapäevategevuste juures. Selliste maalide seeria algab 1938. aastal tööga "Pime", kus pime mees kolib koos oma vara, laste, koera ja kalaga. Sotsiaalseid probleeme käsitles ta maalides "Põud", "Perekond vees" ja "Teeandja". Viimane on valminud 1943. aastal, juba
Rootsi perioodi algusaegade teostes on tunda ümbritseva looduse võõrust ja ümberasumisele järgnenud kaotustunnet ning koduigatsust. Sel perioodil elasid vanad kujundid ja motiivid kunstniku loomingus jõuliselt edasi. Esialgu maaliski ta Ruhnuainelisi mälestusmaale, kuid 1950. aastatel hakkas ta kujutama realistlikult Rootsi ja [[Norra]] kalurite elu. Neid aastaid on nimetatud Haameri
1954. aastal ilmus
1950.–1960. aastatel vahetas Haamer tihti motiive ning tema looming sõltus reisidel kogutud muljetest. Aastatel [[1958]]–[[1960]] reisis ja maalis ta [[Hispaania]]s ja [[Portugal]]is. 1959. aastal külastas kunstnik Nazare kaluriküla Portugalis, kus leidis ainet mitmete maalide jaoks.
1970. aastatel hakkas ta maalima sotsiaalkriitilises realismis, kaldudes kohati [[grotesk]]i. Kompositsioonides on esikohal rahvarohked peo- ja pidulauastseenid, kus kunstnik realiseeris oma pikaajalisi tähelepanekuid inimkarakteritest. Ta lõi rea maale lapsepõlve-Kuressaare mälupiltide najal. Üheks niisuguseks oli poisikesena osavõtt Kuressaare tuletõrjujate igakevadisest paraadist. Selle mälestuse najal sündis teos "Pidupäev".
|