Sõda näitas Poola-Leedu kasvavat nõrkust ja korratust. 17. sajandi teiseks pooleks oli Poola-Leedu jõudnud oma järk-järgulisejärkjärgulise allakäigu faasi, mis kulmineerus sajand hiljem [[Poola jagamised|Poola jagamistega]]. Distsiplineerimatus Seimis, mille tööd halvasid ''[[liberum veto]]'' ja välisriikide altkäemaksud, domineerisid poliitikud, kes olid keskendunud vaid lühiajalisele kasule ja keeldusid pidevalt vägede suurendamiseks makse tõstmast, sest näis, et suurem osa Poola-Leedu aladest jääb niikuinii Osmanite vägedest puutumata. Isegi pärast ebasoodsat [[Buczaczi rahu]]lepingut, mis veenis Seimi makse tõstma, ei suudetud pärast esialgseid edusamme veenda Seimi enamust jätkama vaenlasele surve avaldamist; sõduritele jäeti tasu maksmata ja nende massiline deserteerumine mõjutas negatiivselt Poola eesmärke. See ilmne suutmatus ennast kaitsta, mis ilmnes ka teistes toonastes ja hilisemates Poola-Leedu osalusega konfliktides, ahvatles välisriike neid üha enam ründama.
Poola poolel andsid võitlusessevõitlusse suurima panuse väeüksused, mida rahastas eraviisiliselt Jan Sobieski ise. Ta sai tuntuks võimeka ja julge väejuhina, ent samuti patrioodina, kes oli osa isiklikust varandusest investeerinud Poola-Leedu kaitsesse. Selle tulemusel valiti ta 1674. aastal Jan III nime all Poola kuningaks. Sobieski maine oli kõrge ka Osmanite seas ja mitmed aastad hiljem tema juhtimisel [[1683]]. aastal [[Viini lahing]]us saavutatud võit tagas talle võimekaima Osmanite-vastase väejuhi maine. Siiski ei suutnud ka tema peatada Poola-Leedu allakäiku ega viia läbi reforme, mis oleksid riigi päästnud.
Aastatel [[1683]]–[[1699]] peetud [[Poola–Türgi sõda (1683–1699)|sõjas Osmanitega]] õnnestus Poola-Leedul küll 1699. aasta [[Karlowitzi rahu]] tulemusel kaotatud alad tagasi saada, kuid see jäi ka üheks viimaseks võiduks riigi ajaloos.
