Meerapalu lahing: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
artikkel siiski puudu põhirelvast, jätsin lingi samaks: Eemaldatud muudatus 4434374, mille tegi Estopedist1 (arutelu)
Resümee puudub
16. rida:
|kaotused2=tuhandetes, nende seas langenud ja vangi langenud 2000<ref name=riipalu>{{cite book|author=Harald Riipalu|year=1951|title= Siis, kui võideldi kodupinna eest|publisher=Eesti Hääl|location=London}}</ref>
}}
'''Meerapalu lahingu''' käigus 13.–15. veebruaril 1944. aastal, nurjasid SaksamaaSaksa [[120. eestiEesti rügementSS-vabatahtlike diviis]]i [[45. Relva-SS Grenaderirügement|145. eestiRelva-SS rügemendiGrenaderirügemendi]] I pataljon ja ida-preislastest koosnev [[44. jalaväerügement|44. jalaväerügemendi]] pataljon 13.–15. veebruaril 1944, [[Punaarmee]] [[108. laskurkorpus]]e kava tungida üle [[Peipsi järv]]e ning sealt liikuda edasi [[Tartu]] suunas.
 
==Lahingus osalenud väeosad==
39. rida:
[[Peipsi järv|Peipsi]] läänekalda kaitseks olid rajatud tugipunktid [[Meerapalu]]s, [[Mehikoorma]]s ja [[Võõpsu]]s, kus asusid Saksa [[õhutõrjepatarei]]d. Tugipunktide vahelisi lõike kontrollisid [[Võru Omakaitsepataljon]] ja teised [[Omakaitse]] allüksused.
 
Mehikoormas viibinud [[42. eestiKaitse politsei-pioneeripataljonPioneeripataljon]] tegeles jää õhkimisega piki [[Lämmijärv]]e rannajoont ja okastraattõkete rajamisega. Mehikoorma vastas järve idakaldale Jeršova küla juurde oli taganenud Saksa üksustest moodustatud nõrk sillapea.
 
Piirkonna üksused olid koondatud [[kolonel]] (''[[oberst]]'') [[Paul Gallas]]e juhitud võitlusgrupiks "Gallas", mis omakorda allus [[207. julgestusdiviis]]ile ja vastutas Mehikoorma piirkonna kaitse eest.
45. rida:
[[11. veebruar]]il vallutasid Punaarmee 90. laskurdiviisi üksused [[Piirissaar]]e. Piirissaarel kaitsel olnud saksa trahvikompanii põgenes rünnaku alguses. Kaitsele jäi eesti raskekuulipildujarühm, kes osutas vastupanu kuni laskemoona lõppemiseni ning siis õnnestus neil ka pääseda vangilangemisest.
 
11. veebruaril oli Tartust Mehikoormasse saabunud [[20. Eesti SS-vabatahtlike diviis]]i 45. rügemendi 1.I pataljon [[major]] (''[[Sturmbannführer]]'') [[Harald Riipalu]] juhtimisel. Pataljon võeti kiiruga Tartus rongilt maha ja saadeti Peipsi äärde. Pataljoniülem saatis 4. kompanii, kes saabus Mehikoormasse esimesena, kohe järve idakaldale [[Ješova]] küla ette sillapea tugevdamiseks ning paigutas ühe jalaväekompanii ning osa õhutõrje- ja tankitõrjeüksustest kaitsele [[Mehikoorma]][[Jõepera (Meeksi)|Jõepera]] – Saksa talu joonele. 4. jalaväekompanii, raske tankitõrjerühm ja osa õhutõrjest jäid reservi.
 
[[13. veebruar]]il tegeldi kaitse ettevalmistamisega. Samal päeval teatas õhuluure, et Punaarmee diviisisuurune üksus liikus [[Oudova]]st ([[Gdov]]) lõunasse sillapea suunas.
54. rida:
13. veebruari öösel kella 2 paiku alustas Punaarmee Mehikoorma vastas asuvale sillapeale jalaväe pealetungi ilma suurtükitule ettevalmistuseta. Punavägi lootis hõredatest katteüksustest lihtsalt läbi marssida, aimamata uute väeüksuste toomist rindejoonele, ning ründas tihedates ahelikes, praktiliselt rivikorras. Kaitsjad lasksid vaenlase eesmised ahelikud mõnekümne meetri kaugusele ja avasid seejärel turmtule kümnetest kuulipildujatest ja ka kergetest õhutõrjekahuritest. Rünnak löödi tagasi. Järgnes veel kolm rünnakut, mis samuti tõrjuti. Hommikuks olid rünnakud lõppenud. Punaarmee kaotas surnutena 700–800 meest. Need rünnakud osutusid aga pettemanöövriks.
 
[[14. veebruar]]i hommikul sai Riipalu teate, et öösel oli Punaarmee vallutanud 128. laskurdiviisi 374. laskurpolgu jõududega hoopis [[Pedaspää]] ja [[Meerapalu]], moodustades [[Lämmijärv]]e läänekaldale sillapea. Seal asunud Saksa [[õhutõrjepatarei]] meeskond oli põgenenud, jättes oma 8 [[õhutõrjekahur]]it positsioonidele maha. Õhutõrjemehed olid end siiski kogunud ning koondanud ja jäänud gruppidena metsasihtidele valvesse. Ehkki läbimurde tõkestas appiruttanud [[Võru Omakaitse]] 2. pataljon, oli olukord ohtlik.
 
Samal hommikul saabusid kohale [[kolonel]] (''[[oberst]]'') Paul Gallas, kelle vastutusalla kuulus Meerpalu ümbrus, ja 207. julgestusdiviisi ülem [[kindralmajor]] (''Generalmajor'') Erich Hoffmann, kes andis taandumiskäsu, ootamaks vasturünnaku organiseerimiseks vajalike lisajõudude saabumist. Major (''Sturmbannführer'') Riipalu oli aga teistsugusel arvamusel. Ta tegi ettepaneku, et antud olukorras oleks õigem hoopis kohene vasturünnak. Riipalut toetas Gallase adjutant [[leitnant]] parun [[Engelhardt]], Eestist pärit baltisakslane, kes oli oma hariduse saanud eesti sõjakoolis ja mõistis ohvitserina Riipalu kavatsusi. Hoffmann jäi sellega lõpuks nõusse ja määras Riipalu [[Jõepera (Meeksi)|Jõepera]] ja [[Emajõgi|Emajõe]] suudme vahelisel alal asuvatest üksustest moodustatud võitlusgrupi ülemaks.
 
Riipalu alustaski kohe ettevalmistusi vasturünnaku organiseerimiseks. Terve päev kulus vaenlase läände suunatud läbimurrete riivistamiseks ja olukorra kontrolli alla saamiseks. Selleks saatis Riipalu Meerapalusse [[tank]]i- ja õhutõrjeallüksustega tugevdatud 4. kompanii. Teostati ka maastikuluuret, korrastati Meerapalust taganenud üksusi ja täiendati Kuuste Omakaitse allüksuste relvastust.
70. rida:
Samal ajal oli juba alustatud ka esimest vastupealetungi Meerapalu suunas. Kiire rünnakuga vallutati esmalt Saksa talust põhjas asuv mets, kuhu Punaarmee oli hakanud uueks rünnakuks jõude koondama. Rünnak oli ootamatu ja kiire, tekitades vaenlases täieliku segaduse, nii et mitu üksust andis end täies koosseisus vangi. Saagiks saadi ka 4 jalaväe saatekahurit, 12 keskmist [[tankitõrjekahur]]it, 24 [[Maksim-kuulipilduja]]t ja muud varustust. Mets puhastati vaenlasest ja järgmiseks rünnakuks Meerapalule valmistuvad üksused asusid uutele lähtepositsioonidele. Meerapalu-poolsel metsaserval kohati tugevamat vastupanu. Jõeperast saabus nüüd tagasi 1. kompanii ja 44. jalaväerügemendi pataljon. Olukord oli soodne otsustavaks rünnakuks. Preislaste 44. rügemendi pataljon, mida tugevdati kokku kogutud sakslaste grupiga, pidi vallutama Pedaspää, ülejäänud üksused aga Meerapalu.
 
Rünnaku ettevalmistamiseks oli major (''sturmbannführer'') Riipalu tellinud diviisiülemalt Meerapalule lennukite tulelöögi.
 
Kell 12:55 ründaski 21 lennukit vaenlase positsioone. Kell 13:25 toetasid lennukid (pikeerivad pommitajad [[Ju 87]] "Stuka") pealetungivaid üksusi teise pommilöögiga.
 
Pealetungiks koondunud üksused läksid kell 13:35 rünnakule. Kella 17-ks oli vaenlane Meerapalus hävitatud ja Meerapalu vallutatud. Mõni tund hiljem langes [[Pedaspää]]. Peipsi järve läänekallas oli vaenlastest puhastatud. Saadi rikkalik sõjasaak, mille hulgas oli 374. laskurpolgu lipp. Täiesti tervetena saadi tagasi ka 8 sakslaste õhutõrjekahurit.
 
Vaenlase kaotused langenute ja vangidena võisid olla kokku üle 2000. Riipalu pataljoni kaotused võitlustes olid tagasihoidlikud: 9 langenut ja 30 haavatut. Saksa üksuste kaotused olid suuremad. Langenuid ja haavatuid oli ka teistes osalenud üksustes. Paari päeva pärast andsid rünnaku läbi viinud üksused (Riipalu pataljon ja 11. Ida-Preisi diviisi 44. rügemendi pataljon) kaitselõigud kohalikele üksustele uuesti üle ja suundusid [[Narva]] alla. Riipalu pataljon jäi paariks päevaks veel [[Tartu]]sse puhkusele.
 
[[17. veebruar]]il võttis 44. grenaderirügemendi pataljon tagasi ka [[Piirissaare]]. Punaväelased olevat saarelt küüditanud 126 inimest ning mõned ka kohapeal maha lasknud.
 
==Hinnang==