Meerapalu lahing: erinevus redaktsioonide vahel

|kaotused2=tuhandetes, nende seas langenud ja vangi langenud 2000<ref name=riipalu>{{cite book|author=Harald Riipalu|year=1951|title= Siis, kui võideldi kodupinna eest|publisher=Eesti Hääl|location=London}}</ref>

}}

 

==Lahingus osalenud väeosad==

[[Peipsi järv|Peipsi]] läänekalda kaitseks olid rajatud tugipunktid [[Meerapalu]]s, [[Mehikoorma]]s ja [[Võõpsu]]s, kus asusid Saksa [[õhutõrjepatarei]]d. Tugipunktide vahelisi lõike kontrollisid [[Võru Omakaitsepataljon]] ja teised [[Omakaitse]] allüksused.

 

 

Piirkonna üksused olid koondatud [[kolonel]] (''[[oberst]]'') [[Paul Gallas]]e juhitud võitlusgrupiks "Gallas", mis omakorda allus [[207. julgestusdiviis]]ile ja vastutas Mehikoorma piirkonna kaitse eest.

[[11. veebruar]]il vallutasid Punaarmee 90. laskurdiviisi üksused [[Piirissaar]]e. Piirissaarel kaitsel olnud saksa trahvikompanii põgenes rünnaku alguses. Kaitsele jäi eesti raskekuulipildujarühm, kes osutas vastupanu kuni laskemoona lõppemiseni ning siis õnnestus neil ka pääseda vangilangemisest.

 

 

[[13. veebruar]]il tegeldi kaitse ettevalmistamisega. Samal päeval teatas õhuluure, et Punaarmee diviisisuurune üksus liikus [[Oudova]]st ([[Gdov]]) lõunasse sillapea suunas.

13. veebruari öösel kella 2 paiku alustas Punaarmee Mehikoorma vastas asuvale sillapeale jalaväe pealetungi ilma suurtükitule ettevalmistuseta. Punavägi lootis hõredatest katteüksustest lihtsalt läbi marssida, aimamata uute väeüksuste toomist rindejoonele, ning ründas tihedates ahelikes, praktiliselt rivikorras. Kaitsjad lasksid vaenlase eesmised ahelikud mõnekümne meetri kaugusele ja avasid seejärel turmtule kümnetest kuulipildujatest ja ka kergetest õhutõrjekahuritest. Rünnak löödi tagasi. Järgnes veel kolm rünnakut, mis samuti tõrjuti. Hommikuks olid rünnakud lõppenud. Punaarmee kaotas surnutena 700–800 meest. Need rünnakud osutusid aga pettemanöövriks.

 

 

 

Riipalu alustaski kohe ettevalmistusi vasturünnaku organiseerimiseks. Terve päev kulus vaenlase läände suunatud läbimurrete riivistamiseks ja olukorra kontrolli alla saamiseks. Selleks saatis Riipalu Meerapalusse [[tank]]i- ja õhutõrjeallüksustega tugevdatud 4. kompanii. Teostati ka maastikuluuret, korrastati Meerapalust taganenud üksusi ja täiendati Kuuste Omakaitse allüksuste relvastust.

Samal ajal oli juba alustatud ka esimest vastupealetungi Meerapalu suunas. Kiire rünnakuga vallutati esmalt Saksa talust põhjas asuv mets, kuhu Punaarmee oli hakanud uueks rünnakuks jõude koondama. Rünnak oli ootamatu ja kiire, tekitades vaenlases täieliku segaduse, nii et mitu üksust andis end täies koosseisus vangi. Saagiks saadi ka 4 jalaväe saatekahurit, 12 keskmist [[tankitõrjekahur]]it, 24 [[Maksim-kuulipilduja]]t ja muud varustust. Mets puhastati vaenlasest ja järgmiseks rünnakuks Meerapalule valmistuvad üksused asusid uutele lähtepositsioonidele. Meerapalu-poolsel metsaserval kohati tugevamat vastupanu. Jõeperast saabus nüüd tagasi 1. kompanii ja 44. jalaväerügemendi pataljon. Olukord oli soodne otsustavaks rünnakuks. Preislaste 44. rügemendi pataljon, mida tugevdati kokku kogutud sakslaste grupiga, pidi vallutama Pedaspää, ülejäänud üksused aga Meerapalu.

 

 

Kell 12:55 ründaski 21 lennukit vaenlase positsioone. Kell 13:25 toetasid lennukid (pikeerivad pommitajad [[Ju 87]] "Stuka") pealetungivaid üksusi teise pommilöögiga.

 

 

Vaenlase kaotused langenute ja vangidena võisid olla kokku üle 2000. Riipalu pataljoni kaotused võitlustes olid tagasihoidlikud: 9 langenut ja 30 haavatut. Saksa üksuste kaotused olid suuremad. Langenuid ja haavatuid oli ka teistes osalenud üksustes. Paari päeva pärast andsid rünnaku läbi viinud üksused (Riipalu pataljon ja 11. Ida-Preisi diviisi 44. rügemendi pataljon) kaitselõigud kohalikele üksustele uuesti üle ja suundusid [[Narva]] alla. Riipalu pataljon jäi paariks päevaks veel [[Tartu]]sse puhkusele.

 

 

==Hinnang==