1970ndate alguses avastas [[Jakov Zeldovitš]] horisondi ja tasasuse probleemid, mis oli üheks põhjuseks, miks Nõukogude Liidus [[Vladimir Belinski]] ja [[Isaak Khalatnikov]] hakkasid uurima singulaarsust [[Albert Einstein]]i [[üldrelatiivsusteooria]]s, mis tõi kaasa [[Belinsky-Khalatnikov-Lifshitz singulaarsuse mudelimudel]]i. 1978. aastal J.Zeldovich tõi välja magneetilise monopoli probleemi, mida võib pidada horisondi probleemi edasiarenduseks.
1979. aastal avaldas Nõukogude Liidu teadlane Alexei[[Aleksei Starobinsky]] oma töö, kus juhis tähelepanu, et kvantparandused üldrelatiivsuses peaksid olema kasutusel ka universumi arengu varajastes etappides<ref>Starobinsky, A. A. (December 1979). "Spectrum Of Relict Gravitational Radiation And The Early State Of The Universe". Journal of Experimental and Theoretical Physics Letters.</ref>. [[Starobinsky inflatsiooni mudel]] pakkus lahendust kosmoloogilistele probleemidele. 1980. aastal avaldas [[Alan Guth]] oma avastuse, et valevaakumi kõdunemine lahendaks kõik ZeldovichJ.Zeldovichi väljatoodud probleemid, kaasaarvatud monopoli probleemprobleemi, mida Starobinsky mudel teha ei suutnud. Alan Guth’i idee keskmeks sai skalaarse suuruse inflatsioon, mis ennustas, nagu ka Starobinsky inflatsioon, de Sitter faasi, mida Guth hakkas kutsuma inflatsiooniks.
1981. aastal Einhorn and Sato avaldasid artikli, milles kirjeldasid sarnast mudelit Guth’ga, kus näitasid, et see lahendaks magneetilise monopoli probleemi. Nagu ka Guth nad jõudsid nad järeldusele, et inflatsiooni mudel omab ka puudujääke nagu liigne konstantide häälestamine vaatlustulemuste järgi ja suurt tiheduste variatsiooni universumis, mis ei ole aga kooskõlas vaatlustega. Guth ise pakkus välja lahenduse, et peale varajase universumi jahtumist sattus see valevaakumi, kust sai see väljuda ainult tunneli efekti abil, mis tekitaks tõelise vaakumi mulli, mis kuulukski inflatsiooni tekitajaks. Guth ise tõi agaka välja antud mudeli suure puudujäägi – kui inflatsioon kestaks piisavalt kaua, et paisumine vastaks vaatlustele, siis kiirguse[[kiirgus]]e osakaal universumis oleks palju väiksem tegelikusest.
