Ward oli Liverpoolis neli aastat arhitekti õpipoiss. Seejärel õppis ta kreeka keelt ja loogikat ning oli [[pühapäevakool]]i õpetaja. Ta astus 1863. aastal Spring Hilli kolledžisse, kus õppis 1869. aastani, mil lõpetas teoloogiaõpingud ja omandas [[Londoni Ülikool]]i bakalaureusekraadi.
1869-70Aastatel 1869–1870 avanes Wardil võimalus saada stipendium Saksamaale. Enne [[Göttingen]]i kolimist ja [[Hermann Lotze]] käe all õppimist, otsustas ta võtta osa Isaac Dormeri loengutest Berliinis. JõudesKui ta jõudis tagasi Inglismaale, sai temast kirikuisaCambridge’i EmmanuelEmmanueli koguduse kirikuskiriku Cambridge’svaimulik, kus tema teoloogilist liberalismi koguduse poolt pahaks pandi. OllesWardi Wardiolukorrale olukorrastkaasa sümpatiseeritudtundes, julgustas Henry Sidgwick teda [[Cambridge’i Ülikool]]i sisse astuma. Algselt, kuimitte ta ei olnud kolledživeel õpilaneüliõpilasena, võitis ta stipendiumi [[Trinity Kolledž]]isse.Kolledžisse Väitekirjagaja seda väitekirjaga "Füsioloogia seos Psühholoogiagapsühholoogiaga" võitis("The Wardrelation Trinityof stipendiumiphysiology to psychology"). Osa sellest tööst avaldati 1876. aastal uue ajakirja Mind esimeses numbris.
Kogu Wardi järgneva elu kohta oli Riiklikus Biograafia sõnaraamatus raporteeritud, et: ta hoidis eemale institutsioonilisest religioonist, samuti ei kaldunud ta ilmalikkuse ega agnostitsimi poole, ning tema varajane usk vaimsetesse väärtustesse ja siiras suhtumine kõigisse religioonidesse ei kadunud temast kunagi.
Ta hoidis eemale institutsioonilisest religioonist, samuti ei kaldunud ta ilmalikkuse ega agnostitsimi poole. Tema varajane usk vaimsetesse väärtustesse ja siiras suhtumine kõikidesse religioonidesse ei kadunud temast kunagi.
1876-77Aastatel 1876–1877 viibis ta taas Saksamaal, kus ta õppis Carl Ludwig’s Leipzigi nimelises füsioloogia instituudis. Tagasi Cambridge’i minnes jätkas ta füsioloogia uurimistööd Michael Fosteri käe all.
Siiski, 1880. aastal otsustas Ward füsioloogia juurest edasi liikuda psühholoogia juurde. Tema artikkel "Psühholoogia" Encyclopaedia Britannica üheksandas numbris oli aga väga mõjuvõimas.
