Karl Kark: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→Elukäik: veeteed ainsusesse |
PResümee puudub |
||
5. rida:
1901. aastal lõpetas Kark [[Tartu Reaalkool]]i ja astus seejärel [[Peterburi Teedeinseneride Instituut]]i, mille lõpetas I järgu teedeinsenerina 1911. aastal. [[Peterburi]]s õppides oli Kark üliõpilasseltsi [[EÜS Põhjala|Põhjala]] üks asutajatest. Põhjala kasvas välja [[Peterburi Eesti Üliõpilaste Selts]]ist, kus olid sisse võtnud juhirollid [[Viktor Kingissepp]] ja [[Jaan Anvelt]]. Enne kodumaale naasmist 1920. aasta novembris töötas Karl Kark Venemaal teedeinsenerina ja mitmes ametis [[Veetee|veeteede]] alal.
Väljaõppinud insenerina sai ta tööd Eesti [[teedeministeerium]]is, alustades nõunikuna, kellel oli õigus ministri eest alla kirjutada<ref>http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700220954&img=era0031_002_0000006_00211_t.jpg&tbn=1&pgn=11&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=af6e63f6b8ba2f9dca1dee9f0f05b6c8</ref>. Mõne kuu möödudes nimetati Karl Kark 6. aprillil 1921 teedeministri abiks ja 23. märtsil 1924
Kark tapeti kommunistide poolt [[1. detsembri riigipöördekatse]] ajal. 1924. aasta 1. detsembri varahommikul, saanud telefoni teel teate raudteejaamas toimuvatest korratustest, sõitis Kark kohale olukorraga tutvuma. Ta sattus sinna
<ref>Jaan Toomla „Valitud ja valitsenud“, Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinn 1999. </ref>,<ref>Eesti biograafiline leksikon, K/ü Loodus, Tartu 1926–1929.</ref>,<ref>Postimees, 5. mai 2007.</ref>,<ref>Horisont nr. 6/2004.</ref>,<ref>Eesti Majanduslugu nr.4/2009.</ref>
|