Vikipeedia

20. eesti diviis: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
164. rida:
Lõuna-Eestis asunud üksused taganesid Kuramaale ning Tallinnas ja Pärnust lahkuti laevadel Saksamaale.
 
{{Vaata|Operatsioon Aster}}
==Diviis väljaspool kodumaad ja sõja lõpp==
===Oktoober 1944===
6. oktoobril 1944 andis [[Waffen-SS]] juhtkond käsu viia 20. diviis lühiajalisele puhkusele ja reorganiseerimisele [[Sileesia]]sse [[Neuhammer]]i õppelaagrisse. 10. oktoobril ületasid esimesed eesti üksused Saksa piiri [[Grottingen]]i piirkonnas ja jõudsid mõned päevad hiljem Neuhammeri, kuhu koondunus 12 000 – 15 000 eesti sõdurit erinevatest üksustest. Pärast meeste laialipaigutamist mitmesugustesse koolidesse ja tagavararügementi jäi diviisi koosseisu 9000 meest. Uuesti moodustati rügemendid, kuid võitlusvõimelised olid vaid [[45. Relva-SS Grenaderirügement|45.]] ja [[46. Relva-SS Grenaderirügement|46. rügement]]. Kava järgi pidi väljaõpe kestma 5 kuud: 1. novembrist 1944 1. aprillini 1945, tegelikult kestis see vaid kaks ja pool kuud.
 
===Detsember 1944===
1. detsembril 1944 vannutati 20. SS-diviis uuesti. Sel ajal kuulus diviisi koosseisu u 11 000 meest, neist 150 ohvitseri ja 750 allohvitseri. 20. detsembril 1944 anti kõik eestlastest abiteenistujad ja Wehrmachti alla kuuluvad sõdurid üle [[SS-Reichsführer]]i alluvusse ja saadeti Neuhammeri. Neist taheti moodustada 20. SS-diviisi [[47. Relva-SS Grenaderirügement|47. rügement]], kuid seda ei jõutud enam varustada ja relvastuda.
 
Kuna vajadus ohvitseride järele oli suur ning ''SS-Junkerschule Bad Tölz'' ja Braunschweig ei suutnud kõikide SS-diviiside vajadusi rahuldada, moodustati [[SS-peaamet]]i poolt mitmeid uusi sõjakoole. Üheks selliseks oli Neveklau sõjakool Tšehhis. Ametlikult kandis see nimetust ''SS-Panzer-Grenadier Schule Kienschlag''. Kooli tegevus algas juunis 44 ja lõppes aprillis ´451945. Neveklaus oli selle sõjakooli üks osakondadest, kus teiste rahvuste kõrval moodustati ka eestlaste inspektsioonid. I junkrute kursus koosnes umbes 50 junkrust, kes olid endised Eesti Vabariigi ohvitserid kapteni aukraadini. II junkrute kursus koosnes ohvitseride ettevalmistuskursused edukalt lõpetanud kadettidest. Ettevalmistuskursus algas 4.10.44, junkrute kursus algas 4.12.44 ja kestis kuni 3.04.45. Selle kursuse lõpetas 91 junkrut. Pärast esimese kursuse lõpetamist toimus sama sõjakooli juures ettevalmistuskursus III inspektsiooniks (u 100 rindekogemusega alljuhti) ja ohvitseride täienduskursus (u 50 keskealist Eesti Vabariigi ja Soome sõjakooli lõpetanud ohvitseri). Natuke aega enne kooli lõppu algas II junkrute inspektsioon, kuid rinde lähenedes aprillis ´451945 saadeti kursandid oma väeosadesse tagasi.
 
===Jaanuar 1945===
12.–15. jaanuaril 1945 [[Ida-Preisimaa operatsioon|murdis Punaarmee saksa rinde Balti merest kuni Karpaatideni]] läbi ning liikus läände. 23. jaanuariks 1945 olid Punaarmee üksused ületanud Oderi[[Oder]]i jõe ja seal sillapead moodustanud, neid ei suudetud likvideerida. Oderi kaitsele suunati kõik väeosad, ka Eesti diviis pidi nüüd võitlusse astuma. 21. veebruaril 1945 nõudis armeedegrupi[[Väegrupp A|väegrupi “A”]] ülem [[Breslau]] ruumi ühte võitlusgruppi 20. SS-diviisist.
{{Vaata|Idarinne (Teine maailmasõda)#Ida-Preisimaa pealetungioperatsioon}}
 
22. jaanuaril 1945 paisati diviis võitlusgruppidena [[Oppeln]]i ja Breslau-Briege rindelõiku Punaarmee pealetungi pidurdama. Võitlusgrupp koosnes diviisi staabist, kahest jalaväerügemendist, tankitõrjeüksusest, kahest suurtükiväe divisjonist ja toitlustusrühmast. 22. jaanuari õhtul lahkus Neuhammerist [[45. Relva-SS Grenaderirügement|45. rügement]] H. Riipalu juhtimisel ja 26. jaanuaril [[46. Relva-SS Grenaderirügement|46. rügement]] A. Rebase juhtimisel. Neuhammerisse jäid ainult diviisi staabi osad ja [[47. Relva-SS Grenaderirügement|47. rügemendi]] koosseisus 20 eestlasest ohvitseri, 260 allohvitseri ja sõdurit ning 8 saksa ohvitseri ja 20 sõdurit. Samuti jäi Neuhammeri veel 20. SS-väljaõppe- ja tagavararügement u 500 mehega.
 
23. jaanuaril 1945 löödi Briege linna saabunud 45. rügemendi võitlejate poolt linna tunginud punaarmeelased tagasi. 46. rügement saabus Briegi[[Brieg]]i ja asus rindele Dambrau-Karbischau piirkonnas koos gruppidega Hofmann ja Harko 312, mis moodustasid Kampfgruppe Jeckelni.
 
Võitlusgrupi saabumisel Oppelni alla, oli Punaarmee Oderi jõe juba ületanud ning Oppelni põhjatiiva kaitseks otsustas Augsberger, et on vaja rünnata väljaspool tema kaitseliini asuvaid Birkenthali[[Birkenthal]]i, Hallendorfi[[Hallendorf]]i ja Preisdorfi[[Preisdorf]]i külasid. Järgmisel päeval tungis Punaarmee 3. tankiarmee Neisse suunas ja kohtus Kampfgruppe Jeckleniga ning vallutas Grottgau. Saksa väed asusid kaitseliinile Oppelni-Grottgau-Wanseni joonele ning seda liini suudeti kaitsta kuni märtsi keskpaigani. 13. veebruaril 1945 allutati 20. SS-diviis Saksa 8. armeekorpusele ning üks eesti pataljon suunati Kampfgruppe Friedrich ja teine pataljon 615. diviisi staabi alluvusse.
 
27. jaanuaril kuulutas dr. [[Hjalmar Mäe]] Berliinis „Kaitseteenistusse kutsumise määruse" kõigile Eesti Vabariigi meeskodanikele, kes on sündinud aastatel 1908-1927. Mobilisatsiooni teostas Ergänzungamt der Waffen SS.
 
===Veebruar 1945===
18. veebruaril 1945 ründasid 46. rügemendi osad [[Mittenwalde]] küla ja vallutasid selle. Paari haavatu kõrval saadi suur sõjasaak.
 
6. veebruaril 1945 moodustati [[Neuhammer]]is Punaarmee sissetungi kaitseks [[Kampfgruppe “Rehfeldt”]], mis koosnes 20. SS-tagavararügemendist kolme pataljoniga, pioneerpataljonist, sidepataljoni osadest ning suurtükipatareist. Võitlusgruppja saadetiformeerimisel koosolnud ungarlaste[[47. KampfgruppeRelva-SS PeinlichigaGrenaderirügement|47. (2 pataljoni) rindelerügemendist]]. 12nn. veebruarilAlarmrügemendi 1945juht saadetioli see võitlusgruppSturmbannführer [[TiefenfurtJohannes Koort]]i piirkonda, milleleI järgnesidpataljoni raskedülemaks lahingudoli Hauptsturmführer [[NaumburgEduard Hints]]i, II pataljoni ülemaks Hauptsturmführer [[SiegendorfLudvig Triik]]i ja [[Sophienwald]]iIii lähistel,pataljoni [[Neisse]]stülemaks sakslane läänesHauptsturmführer Werner Kotte. RehfeldtiAlarmrügementi võitlusgruppkuulus tõmmatiüle rindelt1000 tagasimehe [[Spremberg]]ikirju ningrelvastuse 28ja varustusega. veebruarilVõitlusgrupp saadeti ühekoos osanaungarlaste TaaniKampfgruppe OdenseessePeinlichiga (2 pataljoni) rindele, misumbes oli5 määratudkm tagavararügemendilõunasse uueksBerliini–Breslau asukohaksautotee äärdepositsioonidele. Teine11. osaveebruariks saadetiolid KampfgruppePunaarmee “Breul”inaväed 20.ületanud SSBerliini-diviisiBreslau autotee ja piiras koosseisuAlamrügemendi Ziegenhalsisisse.
 
12. veebruaril 1945 saadeti see võitlusgrupp [[Tiefenfurt]]i piirkonda, millele järgnesid rasked lahingud [[Naumburg]]i, [[Siegendorf]]i ja [[Sophienwald]]i lähistel, [[Neisse]]st läänes. Rehfeldti võitlusgrupp tõmmati rindelt tagasi [[Spremberg]]i ning 28. veebruaril saadeti ühe osana Taani Odenseesse, mis oli määratud tagavararügemendi uueks asukohaks. Teine osa saadeti Kampfgruppe “Breul”ina 20. SS-diviisi koosseisu Ziegenhalsi.
 
====Visla-Oderi pealetung ja viimased lahingud====
{{Vaata|Idarinne (Teine maailmasõda)#Visla-Oderi pealetungioperatsioon}}
1945. aasta alguses oli reorganiseeeritud diviisi suuruseks umbes 11 000 eestlast ja 2500 sakslast. Diviis saadeti rindele tagasi veebruari lõpus, täpselt selleks ajaks, kui algas Nõukogude [[Oder-Visla pealetung]], mis sundis Saksa vägesid taganema [[Oder]]i ja [[Neisse]] jõe joonele. Diviis suruti suurte kaotustega Neisse äärde ja jäi koos [[11. Armeekorpus|Saksa 11. Armeekorpusega]] piiramisrõngasse [[Oberglogau]]–[[Falkenberg (Baierimaa)|Falkenbergi]]–[[Friedberg]]i piirkonnas. 17. märtsil prooviti diviisi eestvedamisel ühiste jõududega piiramisrõngast välja murda, kuid katse ebaõnnestus. 19. märtsil üritati uuesti ja seekord õnnestus varustuse ja raskerelvastuse hülgamise hinnaga piiramisrõngast välja murda.
 
198. rida ⟶ 204. rida:
 
Märtsi algul muutus Eesti diviisi olukord rindelõigus raskeks, kuna diviis oli juba sügaval kotis, mille põhi oli 20 km ja suu laius 7 km. Punaarmee oli jõudnud [[Tillowitz]]i rajoonis 45. ja 46. rügemendi selja taha, imbudes läbi nõrkade [[Volkssturm]]i üksuste. Terve korpus oli sissepiiramisohus, kuid taandumiskäsku ei antud. 15. märtsil 1945 asus Punaarmee [[Ülem-Sileesia pealetungioperatsioon|pealetungile]] [[Ratibor]]ist põhja pool eesmärgiga nihutada rinne [[Cosel]]ist [[Oppeln]]ini. Ratiborist põhja pool murdis Punaarmee grupi [[Sileesia]] kaitseliini läbi. Mõne päeva pärast sulgus kott 20 km rinde seljataga ning [[Oberglobau]]-Lääne-Oppelni-[[Falkenberg]]i-[[Freidland]]i piirkonnas olid täielikult ümber piiratud osa 11. suurtükiväekorpusest ja Kampfgruppe Sileesia. 20. eesti SS-diviis oli veel sattunud kahekordsesse kotti.
{{Vaata|Idarinne (Teine maailmasõda)#Sileesia pealetungioperatsioon}}
 
16. märtsis 1945 anti lõpuks käsk taandumiseks [[Oppelni kott|Oppelni kotist]]. Suurte kaotuste vältimiseks hakkas 20. diviis tegutsema väikeste gruppidena. 17. märtsil 1945 otsustas Sileesia võitlusgrupp kolmes osas piiramisrõngast välja murda. Esimest gruppi juhtis Augsberger isiklikult. Teine grupp ehk Kampfgruppe “Langhorst” koosnes 20. diviisi üksustest, töökojakompaniist, pioneeridest ja suurtükiväeüksustest. 19.-23. märtsini võitles Langhorst [[Zügenhals]]ist kirdes ning päev hiljem vahetati nad välja suunati Schweidnik-Freiburgi piirkonda. Kolmandat gruppi juhtis [[Harald Riipalu]]. Kadus side üksuste vahel. Langes diviisiülem [[Franz Augsberger]], keda oli alles märtsi algul autasustatud diviisi hea võitlusvõime eest [[Rüütlirist]]iga.
 
204. rida ⟶ 210. rida:
 
===Aprill 1945===
17. aprillil 1945 saadeti [[20. väljaõppe- ja tagavararügement]] SS-Obersturmbannführer E.[[Emil RehfeldtiRehfeldt]]i juhtimisel Taanist täienduseks 20. eesti diviisile [[Hirschberg]]i piirkonda. Liikus kogu rügement, mille 1. pataljoni (35 ohvitseri, 120 allohvitseri ja 735 sõdurit) koosseisus olid lennuväe 16–18-aastased abiteenistuslased ning 2. pataljonis 25 ohvitseri, 100 allohvitseri ja 400 sõdurit. Kokku koos vooriüksustega oli rügemendis 1600 meest. Paari päeva pärast jõuti Bad-Oldesloesse, kus jäädi peatuma ning alistuti lääneliitlastele.
 
20. tagavararügemendi 1. pataljon Waffen-Hauptsturmführer [[Ludvig Triik|Triigi]] juhtimisel allutati [[III. Germaani Soomuskorpus]]ele (103. brigaad). Pataljon jõudis 23. aprillil 1945 [[Zehdenick]]i ja hakati liikuma [[Prenzlau]] poole, kuid satuti vaenlasele ning taanduti [[Neustadt]]-[[Clewen]]i piirkonda, kus 3. mail 1945 alistuti [[USA]] üksustele. 30. aprillil 1945 lahkus [[Taani]]st Genesungskompanii (u 800 meest). 3. mail 1945 ühineti Made pataljoniga ja alistuti inglastele.
 
20. diviis tõmmati tagasi ümberformeerimisele [[BalkenheinBalkenheim]]i. Diviis sai täiendust tagavararügemendist, sinna toodi ka muid eesti üksusi ning 300 lennuväe poissi<ref>[http://kultuur.elu.ee/ke514_lennuvaepoisid.htm Eesti Lennuväepoisid – kes nad olid?], [[Kultuur ja Elu]] 4/2013 </ref>. Suurtükiväerügemendist likvideeriti kaks divisjoni ja liideti allesjäänud mehed I ja IV divisjoniga.
 
Uuesti paigutati diviis rindele 15. aprillil 1945 Riesenberge mäestiku jalale Schönau alla. Sel ajal kuulus diviisi 6000–7000 meest. 20. aprillist 1945 allutati diviisi üksused Saksa [[17. armee (Saksamaa)|17. armeele]] ja osaleti lahingutes [[Goldberg]]i-[[Hirschberg]]i piirkonnas. 20. diviisi riismed tõmbusid [[Melnik]]u piirkonda.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/20._eesti_diviis"