20. eesti diviis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
197. rida:
3. märtsil 1945 lahkus Taanis asuvast tagavararügemendist 500-meheline marsipataljon (II pataljon) Waffen-Hauptsturmführer [[Julius Made|J. Made]] juhtimisel, et minna täienduseks Eesti diviisile. Made sai ürituse mõttetusest aru ning jäi pataljoniga aega venitama [[Neumünster]]isse, kus 7. aprillil 1945 jäädi inglaste pommitamise jalgu. Surma sai 15 ja haavata 50 meest.
Märtsi algul muutus Eesti diviisi olukord rindelõigus raskeks, kuna diviis oli juba sügaval kotis, mille põhi oli 20 km ja suu laius 7 km. Punaarmee oli jõudnud [[Tillowitz]]i rajoonis 45. ja 46. rügemendi selja taha, imbudes läbi nõrkade [[
16. märtsis 1945 anti lõpuks käsk taandumiseks [[Oppelni kott|Oppelni kotist]]. Suurte kaotuste vältimiseks hakkas 20. diviis tegutsema väikeste gruppidena. 17. märtsil 1945 otsustas Sileesia võitlusgrupp kolmes osas piiramisrõngast välja murda. Esimest gruppi juhtis Augsberger isiklikult. Teine grupp ehk Kampfgruppe “Langhorst” koosnes 20. diviisi üksustest, töökojakompaniist, pioneeridest ja suurtükiväeüksustest. 19.-23. märtsini võitles Langhorst [[Zügenhals]]ist kirdes ning päev hiljem vahetati nad välja suunati Schweidnik-Freiburgi piirkonda. Kolmandat gruppi juhtis [[Harald Riipalu]]. Kadus side üksuste vahel. Langes diviisiülem [[Franz Augsberger]], keda oli alles märtsi algul autasustatud diviisi hea võitlusvõime eest [[Rüütlirist]]iga.
| |||