20. eesti diviis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
197. rida:
3. märtsil 1945 lahkus Taanis asuvast tagavararügemendist 500-meheline marsipataljon (II pataljon) Waffen-Hauptsturmführer [[Julius Made|J. Made]] juhtimisel, et minna täienduseks Eesti diviisile. Made sai ürituse mõttetusest aru ning jäi pataljoniga aega venitama [[Neumünster]]isse, kus 7. aprillil 1945 jäädi inglaste pommitamise jalgu. Surma sai 15 ja haavata 50 meest.
Märtsi algul muutus Eesti diviisi olukord rindelõigus raskeks, kuna diviis oli juba sügaval kotis, mille põhi oli 20 km ja suu laius 7 km. Punaarmee oli jõudnud [[Tillowitz]]i rajoonis 45. ja 46. rügemendi selja taha, imbudes läbi nõrkade [[Volksturm]]i üksuste. Terve korpus oli sissepiiramisohus, kuid taandumiskäsku ei antud. 15. märtsil 1945 asus Punaarmee [[Ülem-Sileesia pealetungioperatsioon|pealetungile]] [[Ratibor]]ist põhja pool eesmärgiga nihutada rinne
16. märtsis 1945 anti lõpuks käsk taandumiseks [[Oppelni kott|Oppelni kotist]]. Suurte kaotuste vältimiseks hakkas 20. diviis tegutsema väikeste gruppidena. 17. märtsil
20. SS-diviisi põhijõud väljusid kotist [[Ketzdorf]]i lähedal kus märtsi lõpuks oli umbkaudu 80% meestel õnnestunud välja murda. Eesmärk oli jõuda Ziegenhalsi. Läbi Waidenburgi jõutigi lõpuks Hirschbergi lähedal asuvasse Ketzdorfi, kus saadi puhkust ja täiendati varustust. Alates 19. märtsist 1945 oli 20. eesti SS-diviis võitlusvõimetu.
|