Redaktsioon: 19. jaanuar 2018, kell 12:30 redigeeri Enelp (arutelu \| kaastöö) 171 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 19. jaanuar 2018, kell 12:31 redigeeri eemalda Enelp (arutelu \| kaastöö) 171 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
13. rida: Eesti keele ortograafia palatalisatsiooni ei kajasta. Foneetilises ja fonoloogilises kirjas tähistab peenendust püstkriips tähe kohal või kõrval, näiteks n´, l´.<ref name="ekh" /> Eesti keeles palataliseeruvad alveolaarid [l], [n], [s], [t]. Murdeti esineb ka [r]'i palatalisatsiooni.<ref~~>Asu,~~ ~~Eva~~name="ekh" ~~Liina, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras 2016. Eesti keele hääldus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.<~~/~~ref~~> Konsonantide palataliseerimine varieerub murdeti. Näiteks on leitud, et ühesilbilistes sõnades on pika vokaali järgne konsonant tavaliselt palataliseeritud Lõuna-Eesti murdetaustaga kõnelejatel, Põhja-Eesti kõnelejatel aga mitte <ref>Teras, Pire, Karl Pajusalu 2014. Palatalisatsioonist ja prepalatalisatsioonist spontaanses eesti keeles. – Keel ja Kirjandus 3.</ref>,<ref>Põld, Enel 2016. Pika vokaali järgse konsonandi hääldus i-tüvelistes sõnades eesti murretes. Bakalaureusetöö. Tartu. Käsikiri TÜ eesti keele ja üldkeeleteaduse instituudis</ref> Eesti keeles on palatalisatsiooni tähendust eristav funktsioon pigem harv. Näiteks sõnades 'sul´g' (omastav 'sule') ja 'sulg' (omastav 'sulu') või 'pal´k (omastav 'palgi') ja 'palk' (omastav 'palga') eristab palatalisatsioon tähendust.[http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?p=2&p1=5&id=19]

Palatalisatsioon: erinevus redaktsioonide vahel