Ava peamenüü

Muudatused

P
resümee puudub
Pärast 1999. aastat on paljud [[serblased]] provintsist lahkunud ning kohalikud albaanlased ei soovi Serbia suveräänsuse tegelikku taastamist Kosovos. Teiselt poolt ei ole Serbia valmis tunnustama Kosovo iseseisvust, ning Kosovo iseseisvaks kuulutamine ilma Serbia nõusolekuta rikuks [[territoriaalne terviklikkus|territoriaalse terviklikkuse]] ja [[siseasjadesse mittesekkumine|siseasjadesse mittesekkumise]] printsiipi. Seetõttu jätkub praegune olukord tõenäoliselt kaua.
 
[[20. veebruar]]il [[2006]] algasid [[Viin]]is läbirääkimised Kosovo tulevase staatuse üle. Läbirääkimisi juhtis ÜRO erisaadik Kosovos [[Martti Ahtisaari]]. 2007. aasta veebruaris tunnistas Ahtisaari, et läbirääkimised on ebaõnnestunud. Valmis küll [[ÜRO julgeolekunõukogu]] resolutsiooni eelnõu, mille järgi Kosovo saaks EL-i järelevalve all piiratud riikluse, kuid sellega ei olnud nõus kumbki pool. Venemaa lubas resolutsiooni vetostada. [[Ban Ki-moon]] seadis kokkuleppele jõudmise lõpptähtajaks 10. detsembri 2007.
 
[[17. veebruar]]il [[2008]] kuulutas Kosovo ennast iseseisvaks. Juba esimestel päevadel tunnistas seda hulk riike, sealhulgas 3 vetoõigusega [[ÜRO Julgeolekunõukogu]] riiki: [[USA]], [[Prantsusmaa]] ja [[Suurbritannia]]. Eesti tunnistas Kosovod iseseisva riigina sama aasta [[24. aprill]]il. 11. juuni 2013 seisuga tunnistab Kosovo iseseisvust 101 ÜRO riiki ja [[Taiwan|Hiina Vabariik (Taiwan)]]. Kosovo lähinaabritest tunnistavad selle iseseisvust kõik peale Serbia ([[Montenegro]], [[Albaania]] ja [[Makedoonia]]).
 
Seevastu muud maailma riigid, sealhulgas 2 ÜRO Julgeolekunõukogu vetoõigusega riiki ([[Venemaa]] ja [[Hiina Rahvavabariik]]) ei tunnista Kosovo iseseisvust ja peavad seda Serbia haldusalasse kuuluvaks Kosovo ja Metohija provintsiks.