Erinevus lehekülje "Vanakreeka põllumajandus" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
[[Pilt:Amphora olive-gathering BM B226.jpg|pisi|Oliivide korjamine. [[Briti Muuseum]].]]
[[Põllumajandus]] oli [[Vana-Kreeka]] majanduse alus. Ligi 80% rahvastikust oli selle tegevusalaga seotud.<ref name="86noN" />
 
==Põllumajandustooted==
===Maaviljelus===
[[Pilt:Noe 082.jpg|pisi|left|[[Oder|Odra]] viljapea, jõukuse sümbol [[Suur-Kreeka]] [[Metapontos]]e linnas. Märgistatud [[staater]], cau [[530 eKr|530]]–[[510 eKr]].]]
Homerosele omistatavast eeposest [[Odüsseia]] nähtub, et Kreeka varajase ajajärgu põllumajandus ja tollaste [[Kreeklased|kreeklaste]] toitumine põhines [[Teravili|teraviljadel]] (''sitos'', mida tavaliselt tõlgitakse kui "nisu", võib tegelikult tähistada mistahes teravilja). Tegelikult moodustas 90% teraviljatoodangust oder. Isegi kui tollased kreeklased olid teadlikud nisu paremast toiteväärtusest, oli oder vähenõudlikum ja andis rohkem saaki. On püütud arvutada Atika teraviljatoodangut sel ajajärgul, kuid tulemused ei ole olnud veenvad.
 
Kuna põllumaade suurus oli piiratud, ei läinud kaua kuni nõudmine ületas tootmise võimsuse. Maa "nappus" (''στενοχωρία'', ''stenokhôría'') seletab ka [[Koloniseerimine|koloniseerimise]] algust ning seda, kui oluline roll oli [[Anatoolia]]l täita Ateena impeeriumi teraviljaga varustamise kontrollimisel. Anatoolia oli [[Ateena]]ga jätkuvalt poliitiliselt seotud koloonia ehk ''κληρουχία'' (''klēroukhia'').
 
Teisalt sobis Kreeka pinnas väga hästi [[oliiviõli]] andvate [[oliivipuu]]de kasvatamiseks. Oliivipuude kasvatamine ulatub Kreeka varajasse ajalukku ning tegemist oli pikaajalise investeeringuga: läheb rohkem kui kakskümmend aastat enne kui puu vilja kannab ning puu kannab vilja üle aasta. Ka [[Viinamari|viinamarjad]] kasvavad kivisel pinnal hästi, kuid vajavad suurt hoolt. Viinamarju kasvatati alates [[Pronksiaeg|pronksiajast]].
 
===Loomakasvatus===
[[Pilt:Bronze billygoat Louvre Br197.jpg|pisi|[[Kephissia]] deemist leitud pronksist sokk, [[5. sajand eKr]]. [[Louvre]].]]
[[Loomakasvatus]], mida Homeros kujutas kui märki võimust ja jõukusest, ei olnud Vana-Kreekas väga hästi arenenud. Kuigi [[Mükeene kultuur|Mükeene tsivilisatsioon]]is tunti karjakasvatust, oli selle praktiseerimine kultuuri vähem sobivatele maastikele laienemise tõttu pärsitud. [[Kits]]ed ja [[Lammas|lambad]] said kiiresti kõige levinumateks kariloomadeks, kuna neid oli kergem kasvatada ning neilt sai lisaks [[liha]]le ja [[piim]]ale (millest tavaliselt valmistati juustu) ka [[vill]]a. Kasvatati ka [[Siga|sigu]] ja kodulinde ([[kana]]d ja [[Hani|haned]]). [[Härg|Härjad]] olid haruldasemad loomad ning neid kasutati peamiselt tööloomadena, kuigi aeg-ajalt kasutati neid ka ohvriloomadena (saja karilooma ohverdamine ehk [[hekatómbē]]). Koormakandjate või veoloomadena kasutati lisaks veel [[Eesel|eesleid]], [[Muul (loom)|muul]]asid ja nende ristandeid.
 
 
==Põllumajanduslikud tööd==
[[Pilt:Old olive tree in Karystos, Euboia, Greece.jpg|pisi|Oliivipuu [[Euboia]] saarel [[Kárystos]]e linnas. Oliivipuu oli Kreeka põllumajanduse alus.]]
Maa harimise kohta sisaldavad olulist teavet järgmised erinevatel aegadel kirja pandud teosed: [[Hesiodos]]e "Tööd ja päevad" ([[8. sajand eKr]]) ja [[Xenophon]]i "Majandus" ([[4. sajand eKr]]).
 
Oliivide korjamine leidis aset hilissügisest kuni talve alguseni ning seda tehti kas käte või keppide abi. PealePärast korjamist asetati viljad vitskorvidesse ning jäeti enne pressimist mõneks nädalaks käärima. Kruvipressi, mida [[Plinius Vanem]]a nimetab "Kreeka pressiks" (XVIII, 37), näol oli siiski tegemist hilisema Rooma leiutisega ([[2. sajand eKr]]) ning seda Vana-Kreeka ajaloo varasematel ajajärkudel ei kasutatud. Õli säilitati [[terrakota]]st vaasides. Oliivide korjamise aeg oli ka aeg puude ja vääntaimede lõikamiseks ja [[Kaunvili|kaunviljade]] koristamiseks.
 
Kevad oli vihmahooaeg ja põllupidajad kasutasid seda selleks, et söötis maad uuesti kasutusele võtta. Maa harimisel kasutati kaheaastast põllukultuuride külvikorda: maatükk oli aasta söötis ning aasta kasutuses. Kreeka kehva pinnase, jõu ja mehhaniseerimise puudumise tõttu tekkis probleeme püüdes tarvitusele võtta kolmeaastast külvikorda, kus iga kolmas aasta oleks maatükil kasvanud kaunviljad. Kreeklased ei kasutanud sõnnikut ning selle põhjuseks arvatakse olevat kariloomade väike arv. Ainus lisand, mida mulla väetamiseks kasutati, oli pealepärast söötis olemist maapinda tagasi küntud umbrohi.
 
Suvisel ajal oli niisutamine asendamatu tegevus. Juunis koristati vilja [[sirp]]idega, [[vikat]]it ei kasutatud. Nisu peksti loomade jõul ning seda trampisid härjad, eeslid või muulad ja teravili hoiustati. Hiljem naised ja [[Ori|orjad]] jahvatasid seda ning küpsetasid saadud jahust leiba.
 
Varasügisel korjati langenud puitu ja valmistati ette küttepuude varu: kui rannikul olid talved pehme kliimaga, siis mägismaal võisid need olla väga karmid. Põlluharijad pidid ka saama jagu teravilja kandnud põldudele suve jooksul tekkinud koorikust ning selleks oli vaja seda kolm korda künda: kuna ader oli valmistatud puust (metallist osad olid haruldased), siis kaapis see vaid alusmulla ülemist osa, ilma seda ümber pööramata. Mullakamakate purustamiseks kasutati ka [[kõblas]]t ja puitvasarat. Söötis olnud maale külvati vili käsitsi. Varasügisel korjati ka viinamarju: pealepärast korjamist purustati need suurtes [[Tõrs|tõrtes]] jalgadega ning seejärel jäeti vein kannudesse käärima.
 
[[Pilt:NAMA Satyres & silènes.jpg|pisi|[[Saatür]]id veini valmistamas. [[Dionysos]]ele pühendatud [[bareljeef]] dateerimata altarilt. [[Ateena Riiklik Arheoloogiamuuseum]].]]
Ei ole leitud mingeid märke nende nelja sajandi jooksul, mis Xenophoni ja Hesiodost eraldas, põllumajanduses toimunud edusammudest. Tööriistad jäid keskpäraseks ja ei leiutatud midagi, mis inimeste või loomade tööd kergendaks. Alles muistsete roomlaste esiletõusuga tuli kasutusse [[vesiveski]], mis kasutas hüdraulikat tööde lihtsustamiseks ja alles [[Keskaeg|keskajal]] võeti laialdaselt kasutusele adrad, mis mullakihi ümber pöörasid.
 
Kui arvata välja Ateena ja mõned piirkonnad, kus õhust tehtud vaatlused on võimaldanud analüüsida ajaloolist maade jaotust, ei ole Vana-Kreeka põllumajanduslike maade jaotamise kohta palju teada. On kindel, et enne 5. sajandit eKr kuulus maa suurtele maaomanikele – näiteks Atika puhul sealse aadliseisu ''Eupatridae'' esindajatele. Vaatamata sellele erines maa kasutus piirkondlikult: Atika valduses oli maa jaotatud väiksemate maalappide vahel, kuid Tessaalias oli maadel üks rentnik.
 
Alates [[8. sajand eKr|8. sajandist eKr]] kasvasid pinged maade omanike ja talupoegade vahel, kellel oli järjest raskem ellu jääda. Olukord on tõenäoliselt seletatav väikelaste suremuse vähenemisega ning seda raskendas veelgi komme jagada igas põlvkonnas maad võrdselt mitme pärija vahel (seda tunnistavad nii Homeros kui Hesiodos). Ateenas lahenes kriis [[Solon]]i [[Arhont|arhondiks]] saamisega aastal [[594 eKr]]: ta keelustas kombe talupoegi tasumata võla eest orjaks võtta ja võttis tarvitusele muid meetmeid talupoegade kaitseks.
 
[[5. sajand eKr|5. sajandil eKr]] pani "liturgia" (''λειτουργία'', ''leitourgía'': sõna-sõnalt "avalik töö") nime kandev tava vastutuse ühiskondlike teenuste osutamise eest suuresti rikaste õlgadele ning see omakorda viis suurte maaomandite kahanemiseni. On hinnatud, et enamik [[hopliit]]ide klassi kuulunud kodanikke omasid ligikaudu 5 [[hektar]]it maad. [[Sparta]]s viisid [[Lykurgos]]e reformid maa põhjaliku ümberjagamiseni nii, et igale kodanikule jagati 10 kuni 18 hektari suurused maatükid (nn ''kleroi''). Mujal võtsid [[türann]]id ette jõukatelt poliitilistelt vastastelt ära võetud maade jagamist.
 
Alates [[4. sajand eKr|4. sajandist eKr]] hakkasid maavaldused kogunema üksikute maaomanike kätte. Seda ka Spartas, kus [[Aristoteles]]e järgi "on maa läinud väheste kätesse" ("PoliitkaPoliitika, II, 1270a1270).<ref name="S0KEV" /> Sellest hoolimata ei saavutanud aristokraatlikud maavaldused Kreekas kunagi suurte Rooma [[latifundium]]idega võrreldavat ulatust: klassikalisel ajajärgul omas jõukas [[Alkibiades]] näiteks vaid 28 hektarit maad ([[Platon]], ''1 Alcibiades'', 123c).<ref name="jJd2Q" /> Igal juhul jäi maa jõukuse mõistega lähedalt seotuks.
 
Osa Vana-Kreeka maadest oli mõeldud avalikuks kasutamiseks ja/või oli see püha. Igal linnal oli sellist maad ning on hinnatud, et klassikalise perioodi Ateenas moodustasid sellised maad kümnendiku haritavast maast. Sellised maad kuulusid linnale (Atika puhul deemile) või mõnele templile ja linn andis neid üksikisikutele rendile.