Deontoloogiline eetika: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
1. rida:
'''Deontoloogia''' on [[moraalifilosoofia]] suund, mis väidab, et osad moraalsed kohustused kehtivad absoluutselt. Deontoloogiline eetika omistab seesmise väärtuse teole endale, mitte selle tagajärgedele (nagu [[Teleoloogia|teleoloogilised]] süsteemid). Moraalne tegu on ajendatud teatud motiivist ehk kohusetundest. Tähtis pole mitte teo tagajärg, vaid hea tahe. Moraalireeglid kehtivad kõigile ühtemoodi, need on universaalsed.
 
[[Pilt:Immanuel Kant (portrait).jpg|thumb|Immanuel Kant]]
 
==Deontoloogilised teooriad==
Deontoloogilised teooriad jagunevad [[teodeontoloogiaks]] ning [[reeglideontoloogiaks]]. Teodeontoloogia järgi on iga moraaliotsustus ainulaadne ning me peame otsuse tegemisel toetuma oma südametunnistusele või moraalsele intuitsioonile. Reeglideontoloogia kohaselt saame me eristada üldised moraalireeglid, mis on universaliseeritavad kõigi moraaliotsustuse jaoks.
 
==Immanuel Kanti teooria==
Tuntuim deontoloogilise eetika esindaja on [[Immanuel Kant]] (1724-1804). Kant uskus, et [[moraal|moraalil]] pole mingit seost sellega, kas ja kuidas me maailma kogeme. Moraal on [[kogemus|kogemustevaba]]. Üksnes puhtale mõistusele toetudes oleme me võimelised teadma, mis on õige ja mis väär. Reflekteerides moraali üle, oleme võimelised sellest aru saama [[a priori]].
 
Kanti jaoks olid emotsioonid ning moraalne kohusetunne erinevad asjad. Moraalseid tegusid tehakse heast tahtest ja kohusetundest (sageli nimetatakse Kanti eetikat [[kohus|kohuse-eetikaks]]). Kui moraalse teoga kaasnevad muud emotsioonid, näiteks armastus, hool, õnnetunne vms, on need pigem head kõrvalproduktid, aga mitte moraalse teo põhjustajad.
 
 
[[Kategooria:Eetika]]
[[Kategooria:Moraal]]