Esimene maailmasõda: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Neptuunium (arutelu | kaastöö) keegi lahke keeletoimetaja võiks selle sissejuhatuse üle vaadata |
Neptuunium (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
||
112. rida:
Sõja päästis valla [[Austria ertshertsog Franz Ferdinadi tapmine|Austria ertshertsogi ja Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinadi tapmine]] [[Sarajevo]]s [[Jugoslavism|Jugoslaavia natsionalisti]] [[Gavrilo Princip]]i poolt 1914. aasta 28. juunil. Tapmise tagajärjel Austria-Ungari poolt Serbia kuningriigile esitatud ultimaatium tekitas Euroopas [[Juuli kriis|diplomaatiline kriis]]i.<ref>Taylor 1998, lk 80–93</ref><ref>Djokić 2003, lk 24</ref> Järgnevate nädalate jooksul olid kõik Euroopa suurvõimud sõjas ja konflikt levis järjest üle maailma.
28. juulil kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja ja järgmisel päeval kuulutas Venemaa välja osalise mobilisatsiooni, millele järgnes üldmobilisatsioon 30. juulil. Saksamaa esitas seepeale Venemaale nõude demobiliseerumiseks, kuid Venemaa keeldus ja seetõttu kuulutas Saksamaa Venemaale 1. augustil sõja. Olles [[Idarinne (Esimene maailmasõda)|idarindel]] Saksamaa vastu vähemuses, ärgitas Venemaa samuti Antanti kuuluvat Prantsusmaad avama läänes Saksamaa vastu teine rinne. [[Prantsuse teine keisririik|Prantsusmaa]] oli nelikümmend aastat tagasi toimunud [[Prantsuse-Preisi sõda|Prantsuse-Preisi sõjas]] Saksamaalt lüüa saanud ja pidanud [[Elsass-Lotring]]i Saksamaale loovutama. Tingituna antud kaotusest tingitud vihast ja soovist Elsass-Lotring tagasi vallutada, kuulutas Prantsusmaa Venemaa soovi kohaselt 1. augustil välja üldmobilisatsiooni, millele järgnes 3. augustil Saksamaa poolne sõjakuulutus Prantsusmaale. Saksa-Prantsuse piir oli mõlemalt poolt kõvasti kindlustatud, mistõttu tungis Saksamaa [[Schlieffeni plaan]]i järgi peale läbi neutraalse [[Belgia]] ja [[Luksemburgi]] rünnates Prantsusmaad põhja poolt. Belgia neutraalsuse mitteaustamise tõttu kuulutas Suurbritannia Saksamaale 4. augustil sõja.<ref>Evans 2004, lk 12</ref><ref>Martel 2003, lk xii ff</ref> Pärast Saksa pealetungi nurjumist [[Marne'i lahing]]u tagajärjel muutus sõjategevus [[Läänerinne (Esimene maailmasõda)|läänerindel]] [[kurnamissõda|kurnamissõjaks]], milles [[kaevikusõda|rindejooned]] kuni 1917. aastani ainult vähesel määral liikusid. [[Idarinne (Esimene maailmasõda)|Idarindel]] tungis Venemaa Austria-Ungari vastu edukalt peale, kuid [[Venemaa sissetung Ida-Preisimaale (1914)|venelaste sissetung Ida-Preisimaale]] peatati sakslaste poolt [[Tannenbergi lahing (1914)|Tannenbergi]] ja [[Masuuri järvede lahing]]ute tagajärjel. 1914. aasta novembris ühines keskriikidega [[Osmanite
1917. aasta mais kukkus Venemaa valitsus [[veebruarirevolutsioon|revolutsiooni tagajärjel]] kokku, [[Oktoobrirevolutsioon|teine revolutsioon sama aasta novembris]] ja mitmed sõjalised tagasilöögid sundisid Venemaad 1918. aastal Keskriikidega allkirjastama [[Brest-Litovski rahuleping]]u, mis oli sakslaste jaoks märkimisväärne võit. Pärast 1918. aasta kevadel [[Läänerinne (Esimene maailmasõda)|Läänerindel]] edukalt alanud [[Kevadpealetung|Saksa pealetungi]], koondusid liitlasväed otsustavale vasturünnakule, surudes [[Sajapäevane pealetung|paljude järjestikuste pealtungidega]] sakslased lõplikult tagasi. [[Villa Giusti vaherahu|4. novembril 1918]] nõustus Austria-Ungari vaherahuga ja [[Compiègne'i vaherahu|11. novembril]] nõustus vaherahu sõlmima ka [[Novembrirevolutsioon|siseriiklikus kriisis]] olev Saksamaa, mille tulemusel lõppes sõda liitlasvägede võiduga.
| |||