Päikesekalender: erinevus redaktsioonide vahel

Üleminek koriluselt, kalastuselt ja küttimiselt maaharimisele tõi kaasa ülemineku kuukalendrilt päikesekalendrile. Seda võib pidada esimeseks kalendrireformiks. Reformi kestust võiks mõõta maaviljeluse Egiptusest Eestisse jõudmise ajaga ja oli pigemini revolutsioon kui reform. (Heino Eelsalu „Ajastult ajastule“ Tallinn. „Valgus“Valgus 1980.)

Puhas päikesekalender tuleneb Maa liikumisest ümber Päikese jagades aastaringi kaheksaks osaks või tsükliks. Ei saa öelda "kuuks", sest kuukalendriga ja kuu liikumisega ei ole sellel kalendrisüsteemil mingit seost.

Päikesekalendri tähtsaimad päevad on talvine pööriäevpööripäev, kevadine võrdpäev , suvine pööripäev ja sügisene võrdpäev. Need päevad jagavad kalendriringi ehk aasta neljaks veerandaastaks. Ülejäänud neli tähtpäeva poolitavad aastaveerandeid.

Päikesekalendrit arvestati kas päikese tõusude-,tõusu ja loojanguteloojangu suundade jälgimisega e.ehk viseerimisega või varju pikkuse muutumist jälgides.

Päikesekalendris ei saanud kunagi tekkida kalendritriivi, sest aega ei arvestatud päevade lugemisega aasta jooksul, vaid ajaarvestus toimus päikese tõusudetõusu ja loojanguteloojangu vaatlemise järgi või päikese valguse pooltpäikesevalguse tekitatud varju pikkust jälgides. Kui ühel aastal päikesekalendri märgid täpselt maha märkida võib nende järgi suhteliselt täpselt aega arvestada väga pikka aega. Juliuse kalendri nii suur viga tekkis sellest, et aega hakati arvestama päevade lugemisega ja ära jäeti kalendri täpsustamine päikese viseerimisseviseerimise meetodil.

Tänapäeval on puhas päikesekalender kasutusel veel Aasia põllumajanduses. Võimalik, et ka LõunLõuna-Aameerika indiaanlaste põlluharimises, sest päikesekalender oli üks tähtis osa Maiademaiade kalendrist. Järgnevad arvud on võetud idamaade päikesekalendrist: 4. veebruar, 20. märts, 5. mai, 21. juuni, 7. august, 23. september, 7. november, 21. detsember.

Nendest kuupäevadest on teateid ka Euroopast. Aasta astronoomilistel tähtpäevadel 20. märts, 21. juuni, 23. september, 21. detsember süüdati Soti¬maal, Iirimaal ja Briti saarte teistes osades suured lõkked -– just nagu Päikese käändest sõltuvad interpunktsioonimärgid. See rituaal püsis üheksateistkümnenda sajandi keskpaigani. Lõkked süüdati ka neljal päeval, mil Päikese põhja- või lõuna¬poolnelõunapoolne kääne oli 16,3°. See kääne fikseeris kuupäevad -– praeguse gregoriuseGregoriuse kalendri järgi ligikaudu 4. veebruari, 6. mai, 8. augusti ja 8. novembri -–, mil päikeseseisakutest ja võrdpäevsustest oli möödunud üks kaheksandik aastat. (Gerald S. Hawkins „Stonehenge pole ainus“ Tallinn. „Valgus“Valgus. 1980.)

Suvisel pööripäeval on päikese tõusu ja loojangu suunad kõige põhjapoolsemad , öö kõige lühem ja päev kõige pikem. Kevadise- ja sügisese võrdpäevsuse ajal, tõuseb päike idast ja loojub läände, öö ja päev on ühepikkused. Talvisel pööripäeval on päikese tõus ja loojang kõige lõunapoolsem, öö on kõige pikem ja päev kõige lühem. Kui moodustada maastikul kividest või postidest ring ja märkida ära kohad, kus päike tõusis ja loojus suvisel pööripäeval, kevadise- ja sügisese võrdpäevsuse ajal ning talvisel pööripäeval, ning saadud ringi osad veelkordveel kord poolitada, saame maastikule märgitud kaheksaosalise päikesekalendri.

Ka Eesti folkloorist võib leida üleskirjutusi päikese vaatlemisel põhineva ajaarvestuse kohta. Näiteks kirjeldab Simeon Aasa ajalehe «VöitlevVõitlev Sõna» 1982. a.aasta 13. novembri numbris oma noorpõlve¬mälestusinoorpõlvemälestusi järgmiselt: «Igas külas oli mõni suurem puu või kivi, mille juures seistes näitas vanem ja agaram külaelanik, kust tõu¬sebtõuseb uuel aastal, kust pööripäeval päike. Orientiiriks oli kaugemal kasvav metsatukk või puu. (Heino Eelsalu „Ajastult ajastule“ Tallinn. „Valgus“Valgus 1980.).

Kui päikesekellale märkida ära kohad, kuhu langeb teraviku vari suvise pööripäeva keskpäeval, kui vari on kõige lühem, ja talvise pööripäeva keskpäeval, kui vari on kõige pikem, oleme saanud päikesekalendri, mis jagab aastaringi kaheks poolaastaks. Kui saadud kahe märgi vaheline lõik poolitada, leiame punkti, kuhu vari langeb kevadise ja sügisese võrdpäevsuse ajal, nii jaguneb päikesekalendri aasta neljaks osaks. Kui saadud kaks lõiku veelkordveel kord poolitada, saamegi puhta kaheksaosalise päikesekalendri.