Esimene Balkani sõda: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
77. rida:
{{vaata|Serbia armee lahingukord Esimeses Balkani sõjas}}
Serbia mobiliseeris umbes 255 000 meest (2,9 miljonilise rahvastiku juures) umbes 228 suurtükiga, rühmitatuna 10 jalaväediviisi, 2 sõltumatusse brigaadi ja ratsaväediviisi, endise sõjaministri [[Radomir Putnik]]i tegeliku juhtimise alla. Serbia Ülemjuhatus jõudis oma sõjaeelsetes sõjamängudes järeldusele, et kõige tõenäolisem koht otsustavaks lahinguks Osmanite [[Vardari armee]] vastu on [[Ovče Pole]] lavamaa enne [[Skopje]]t. Seetõttu moodustati peavägi 3 armeena edenemiseks Skopje suunas, samas diviis ja sõltumatu brigaad pidid tegema koostööd montenegrolastega [[Novi Pazari sandžakk|Novi Pazari sandžakis]]
Esimest armee (132 000 meest) juhatas kindral [[Petar Bojović]] ning see oli arvuliselt ja jõult tugevaim, moodustades Skopje suunas liikuva tsentri. Teist armeed (74 000 meest) juhatas kindral [[Stepa Stepanović]] ning see koosnes ühest Serbia ja ühest Bulgaaria (7. Rila) diviisist. See moodustas armee vasaku tiiva ja edenes [[Stracin]]i suunas. Bulgaaria diviisi kaasamine toimus vastavalt sõjaeelsele kokkulepele Serbia ja Bulgaaria armeede vahel, kuid see diviis loobus allumast kindral Stepanovići käskudele kohe, kui sõda algas, järgides ainult Bulgaaria Ülemjuhatuse käske. Kolmandat armeed (76 000 meest) juhatas kindral [[Božidar Janković]] ja, olles parema tiiva armee, sai ülesande võtta Kosovo. See oleks siis ühinenud teiste armeedega eeldatavas Ovče Pole lahingus. Loode-Serbias piki Serbia-Austria-Ungari piiri oli veel kaks koondist, Ibari armee (25 000 meest) kindral [[Mihailo Živković]]i juhtimisel ja Javori brigaad (12 000 meest) kolonelleitnant Milovoje Anđelkovići juhtimisel.
253. rida:
Serbia väed tegutsesid Osmanite Läänearmee suure osa vastu, mis paiknes Novi Pazari, Kosovo ning Põhja- ja Ida- Makedoonia piirkonnas. Strateegiliselt olid Serbia väed jagatud 4 sõltumatuks armeeks ja grupiks: Javori brigaad ja Ibari armee, mis tegutsesid Osmanite vägede vastu Novi Pazari piirkonnas; Kolmas armee, mis tegutses Osmanite vägede vastu Kosovo ja Metohija piirkonnas; Esimene armee, mis tegutses Osmanite vägede vastu Põhja-Makedoonia piirkonnas; ja Teine armee (tegutsedes Bulgaaria territooriumilt), mis tegutses Osmanite vägede vastu Ida-Makedoonia piirkonnas. Otsustavat lahingut eeldati võidelda Põhja-Makedoonia piirkonnas, täpsemalt [[Ovče Pole]] tasandikul, kuhu Osmanite Vardari armee peaväed eeldavasti koondusid.
Serbia Ülemjuhatuse plaani kohaselt pidid 3 Serbia armeed (Esimene, Teine ja Kolmas) ümber haarama ja hävitama Vardari armee selles piirkonnas, Esimene armee pidi edenema põhjast (piki Vranje-Kumanovo-Ovče Pole joont), Teine armee pidi edenema idast (piki Kriva Palanka-Kratovo-Ovče Pole joont) ja Kolmas armee pidi edenema loodest (piki Priština-Skopje-Ovče Pole joont). Selle plaani teostamisel oli põhiroll Esimesel armeel, samas Teine armee pidi ära lõikama Vardari armee taganemistee ning vajadusel ründama selle tagalat ja paremat tiiba. Kolmanda armee peamine sihtmärk oli võtta Kosovo ja Metohija ning vajadusel abistada Esimest armeed Vardari armee vasaku tiiva ja tagala ründamisega. Ibari armeel ja Javori brigaadil oli Serbia plaanis väike roll: neilt oodati [[Novi Pazari sandžakk|Novi Pazari sandžaki]]
[[Pilt:Montenegro Danillo 1912.jpg|thumb|Kroonprints Danilo külastamas Montenegro patareid]]
| |||