Wilhelm II: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
5. rida:
'''Wilhelm II''' ([[27. jaanuar]] [[1859]] [[Berliin]] – [[4. juuni]] [[1941]] [[Doorn]], [[Holland]]) oli viimane [[Saksa keiser]] ja [[Preisimaa kuningas]] [[1888]]–[[1918]]. Teda on peetud üheks peamiseks süüdlaseks [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] algatamises, ent selle väite õigsus on kaheldav.
 
Wilhelm II oli vaid sada päeva keisrina valitsenud [[Friedrich III (Saksa keiser)|Friedrich III]] poeg ja esimese Saksa keisri [[Wilhelm I]] pojapoeg. Wilhelm II oli inglise kuninganna [[Victoria (Suurbritannia)|Victoria]] vanim lapselaps. ÜhtlasiTa oli ta esimese astme nõbu nii Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi kuningale ning Indiakuninga keisrile [[George V]]-le kuinõbu ka kolmanda astme nõbuning Venemaa viimasele keisrile, Poola kuningale ja Soome suurvürstile keisri[[Nikolai II]]-le sugulane.
 
Tema üks käsi oli sünnitrauma tagajärjel äärmiselt nõrk, Wilhelm jaksas seda vaevu tõsta, kuid teine käsi oli seevastu väga tugev. Wilhelm tavatses kandakandis sõrmust nii, et selle kivi oli sissepoole pööratud ja tungis kätlemisel teretatava ihusse tungis.
 
Ta soovis valitseda oma riiki sisuliselt [[absolutism|absolutistlikult]] ning seetõttu saatis [[1890]]. aastal erru ka [[riigikantsler]] [[Otto von Bismarck]]i. Ta huvitus väga kõigest sõjaväelisest ning moderniseeris pidevalt Saksa armeed, püüdes isegi luua omal käel uute relvade ja sõjalaevade mudeleid. Tema valitsemisajal hakkas Saksamaa otsima kohta päikese all. Wilhelm arvas, et Saksamaale oleks kohane omada sama palju kolooniaid kui on Prantsusmaal. See tekitas hulga konflikte, kuna enamik maailmast oli juba teiste [[Euroopa]] suurvõimude, [[Jaapan]]i ning [[USA]] vahel laiali jagatud. Wilhelm lootis sõjaga olukorda Saksamaa ja ta liitlaste kasuks muuta, kuid ometigi ei soovinud ta maailmasõda, kuna see viis Saksamaa sõtta kahel rindel ning nõrkade liitlastega. Pärast sõda püüti aga teda näidata peamise sõjasüüdlasena, et võitjariikidelt vastutus ära veeretada. See tendents jätkub ajalookäsitlustes kohati tänini.