Taimed: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Ottotriin (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
48. rida:
== Taime mõiste ==
[[Pilt:Bryum capillare leaf cells.jpg|pisi|left|[[Lehtsamblad|Lehtsambla]] rakud, milles on näha [[kloroplast]]id.]]
Taime mõiste suhtes ei ole täpset üldkehtivat kokkulepet. Üldiselt siiski [[fotosüntees]]ivaid [[prokarüoot]]e (näiteks [[tsüanobakterid]]) praegu enam taimede hulka ei arvata. Enamjaolt jäetakse välja ka kõiksugu [[vetikad]] ja piirdutakse ainult [[maismaataimed]]ega ehk embrüofüütidega (''Embryophyta'': [[osjad]], [[kollad]], [[samblad]], [[seemnetaimed]]). Laiemas käsitluses võidakse taimede alla arvata ka [[rohevetikad]] ja [[mändvetikad]] ning sellise rühma nimeks oleks ''Viridiplantae'' ([[rohelised taimed]]). Mõned teadlased (näiteks [[Thomas Cavalier-Smith]]) on taimeriigi alla arvanud kõik primaarsete [[plastiid]]idega ([[kloroplast]]id, mis pärinevad otseselt tsüanobakteritest ehk sinivetikatest) eukarüoodid: rohelistele taimedele lisaks veel [[punavetikad]] ja [[liitvetikad]]. Ülejäänud vetikaid (näiteks [[pruunvetikad]], [[ränivetikad]]) tänapäeval taimede hulka enam ei arvata.
 
Kuigi varasemad süsteemid on taimede hulka arvanud ka [[bakterid]] (''Schizomycetes'') ja [[seened]], järgitakse käesolevas artiklis [[fülogenees|fülogeneetilist]] süsteemi, mis rühmitab taimi nende päritolu ja [[evolutsioon]]i järgi. Taimede hulka kuuluvad selles süsteemis nii [[rohevetikad]] kui ka kõik maismaataimed. Kõik need organismid sisaldavad [[klorofüll]]i a ja b ning säilitavad [[fotosüntees]]i teel toodetud [[suhkrud|suhkruid]] [[tärklis]]e kujul [[kloroplast]]ides. Nende organismide [[Rakukest|rakuseinad]] koosnevad [[tselluloos]]ist.
56. rida:
*[[maismaataimed]] ehk embrüofüüdid (''Embryophyta'' või ''Metaphyta''). See on "taimede" mõiste kõige kitsam käsitlus.
*rohelised taimed ([[inglise keel|inglise]] ''green plants''; ''Viridiplantae'', ''Viridiphyta'' või [[klorobiondid]] (''Chlorobionta'')) hõlmab eelmainitud embrüofüüte, mändvetikaid ja rohevetiktaimi (''Chlorophyta'').
*taimed ''[[sensu lato]]'' (''Archaeplastida'', ''Plastida'' või ''Primoplantae'') hõlmab eelmainitud rohelisi taimi, peale selle ka punavetikaid (''Rhodophyta'') ja [[liitvetikad]] (''Glaucophyta''). See on kõige laiem taimede käsitlus ([[klaad]]), mis hõlmab enamikku eukarüoote, kes omandasid kloroplastid vahetult pärast tsüanobakteri alla neelamist (primaarne [[endosümbioos]]). pärast tsüanobakteri alla neelamist; kõik protistidProtistid, kes on tekkinud sekundaarse endosümbioosi tagajärjel, ei kuulu taimede hulka.
 
== Taimede evolutsioon ==
[[Pilt:Cooksonia pertoni revised.png|pisi|left|''[[Cooksonia]]'' oli üks esimesi teadaolevaid maismaataimi.]]
Taimed pärinevad [[rohevetikad|rohevetikatest]], mis on ülejäänud vormidega [[parafüleetiline rühm]] ning mida arvatakse kord taimede, kord [[protistid]]e hulka. [[Rohevetikad|Rohevetikatel]] on [[Rakumembraan|kahemembraanilise]] kattega kloroplastid, mis sisaldavad [[klorofüll a|klorofülli a]] ja [[klorofüll b|b]]. Nad võivad olla [[flagellaadid]], koloonialised või isegi algeliselt hulkraksed. Paljud on primaarselt [[haploidsus|haploidsed]], kuid teistel on vahelduvad põlvkonniti vahelduvad haploidsed ja [[diploidnesus|diploidsed]] vormid, mida nimetatakse [[gametofüüt|gametofüüdiksgametofüütideks]] ja [[sporofüüt|sporofüüdikssporofüütideks]].
 
Millalgi [[paleosoikum]]is hakkasid taimed veekeskkonnast maa peale tulema. Nendel uutel vormidel muutusid gametofüüt ja sporofüüt vormilt ja funktsioonilt väga erinevaks: sporofüüt jäi väikeseks ja kogu oma lühikese elu jooksul vanemast sõltuvaks.
66. rida:
[[Silur]]is ilmusid uued [[embrüofüüdid]], mis olid nendest piirangutest vabad, ja vallutasid [[Devon]]is kogu maismaa. Neile rühmadele on tüüpiline veekaotuse eest kaitsev [[Kutiikula (botaanika)|kutiikula]] ning [[juhtkude]], mis transpordib [[vesi|vett]] kõikjale organismi. Selliseid taimi nimetatakse [[soontaimed]]eks. Paljudel neist toimib sporofüüt omaette isendina, gametofüüt aga jääb väga väikeseks.
 
Soontaimede alamrühmas on ka spermatofüüdid ehk [[seemnetaimed]], mis lahknesid paleosoikumi lõpupoole. Nendel vormidel gametofüüti üldse ei ole ning noor sporofüüt alustab elu [[seeme|seemneks]] nimetatavas elundisorganis, mis areneb vanemorganismil.
 
Taimed hakkasid rohevetikatest arenema umbes 400 miljonit aastat tagasi. Nad kasutasid klorofülli janing fotosünteesisid ningja säilitasid oma kloroplastides suhkrut [[tärklis]]ena. Samal perioodil alustasid taimed ja seened (viimased sümbiondid) sissetungi maismaale. Esimesed maismaataimed olid samblalaadsed, miskes nõudsid niisket kliimat. Hiljem, kui taimed olid võimelised moodustama oma katteks vahalaadseid aineid, said nad võimaluse asustada sisemaa kuivemaid piirkondi.
 
Sammaldel puudub toitainete transpordiks vajalik soonte süsteem, ja seemis limiteerib nende suurust. Vaskulaarsed taimed arenesid sammaldest – esimene teadaolev vaskulaarne taim ''[[Cooksonia]]'', oli lehtedeta, ogadega ja harunenud tüvega. Varsti pärast seda hakkasid maismaale tungima ka esimesed loomad – [[sajajalgsed|sajajalgsete]] laadsed organismid.
 
== Süstemaatika ==
KõigeTeistest varemtaimedest teistestkõige taimedestesimesena lahknenud hõimkonnaks võib pidada [[punavetikad|punavetikaid]], mille sugulust teiste taimedega kinnitavad peamiselt [[molekulaarbioloogia|molekulaarsed]] tunnused. [[Liitvetikad]] on muude taimedega mitmete tunnuste poolest sarnasemad, kuid sisaldavad kloroplastide asemel [[tsüanell]]e. Samas ei kinnita mitmed molekulaarsed uuringud nende suuremat lähedust ülejäänud taimedele.
 
[[Rohevetikad]] on rühm, millest põlvnevad hulkraksed [[maismaataimed]] (embrüofüüdid). Seega on rohevetikad nende suhtes [[parafüleetiline takson]] ning peaks rangelt põlvnemist järgivas süsteemis ka neid ka sisaldama. Teised olulisemad rohevetikate harud on ''[[Parasinophycaceae]]'', [[rohevetikad]] kitsamas mõttes, ''[[Ulvophycaceae]]'' ja [[mändvetikad]] (viimased on lähimad maismaataimedele ja neid ühendatakse koos maismaataimede ja mõne teise rohevetikate rühmaga harusse ''[[Streptophyta]]'').
 
Algelisim maismaataimede rühm on [[sammaltaimed]]. Osa sammaltaimi ([[kõdersamblad]]) on veel kudedeks eristumata [[tallus]]ega, arenenumad samblad aga juba üsna keerulise ehitusega. Sammaltaimede hulka kuulusid ka [[sõnajalgtaimed]]e eellased, niisiis on ka sammaltaimed parafüleetiline takson. Kokku on sammaltaimi ja sõnajalgtaimi käsitletud [[eostaimed]]ena (nimetus viitab nende paljunemisele [[eos]]te abil) (''Sporophyta''). Neile vastandation vastandatud [[alamad taimed]] (''Thallophyta''), mille hulka arvati praegu mitmesse vetikahõimkonda paigutatavadpaigutuvad taimed. Selline süsteem pole kooskõlas tänapäeva teadmistega taimede põlvnemisest.
 
[[Pilt:Hõlmikpuu 2.jpg|pisi|[[Hõlmikpuutaimed]]e [[hõimkond]]a kuuluvatest liikidest on tänapäevani säilinud ainult [[hõlmikpuu]]. Pildil on [[Süda tänava hõlmikpuu]] Tallinnas.]]
Sõnajalgtaimedele on juba iseloomulik [[vars|varre]] harunemine ja vee liikumiseks arenenud [[trahheiidid]]. Need tunnused ühendavad neid [[kõrgemad taimed|kõrgemate taimedega]] [[soontaimed]]e (''Tracheophyta'') rühma.
 
Sõnajalgtaimedest arenesidon arenenud kaks tänapäeval valitsevat taimede rühma – [[paljasseemnetaimed]] ja [[õistaimed]] ehk katteseemnetaimed (koondnimetusega [[seemnetaimed]]). Varem valitsenud seisukoht, et katteseemnetaimed põlvnevad paljasseemnetaimedest, pole uuemate uuringutega kinnitust leidnud. Vahepeal ei eristatud ka [[palmlehiktaimed|palmlehikuid]], [[hõlmikpuulised|hõlmikpuulisi]] ja [[vastaklehikud|vastaklehikuid]] paljasseemnetaimedest. Nii saadi järgnev jaotus:
*Hõimkond: [[punavetikad]] (''Rhodophyta'')
*Hõimkond: [[liitvetikad]] (''Glaucophyta'')
167. rida:
[[Vars]] (''caulis'') on [[harunemine|harunemis]]võimeline peamiselt [[maapealne organ|maapealne]] organ, mis ühendab lehti, [[õis]]i ja [[vili|vilju]] juurega. Varte hulka kuuluvad ka [[risoom]]id.
 
[[Leht]] (''folium'') kinnitub varrele ja on tavaliselt spetsialiseerunud [[fotosüntees]]ile. Lehtede kaudu toimub ka suurem osa [[transpiratsioon]]iist ehk taimauramisttaimauramisest.
 
[[Õis|Õiteks]] nimetatakse traditsiooniliselt [[katteseemnetaimed]]e ehk õistaimede, nüüd üldse [[seemnetaimed]]e [[taimemorfoloogia|morfoloogilisi]] struktuure, mille funktsioon on [[suguline paljunemine]], sealhulgas [[tolmlemine]] ja [[viljastumine]]. Õite kogumeid nimetatakse [[õisik]]uteks. Õitest arenevad [[vili|viljad]], milles valmivad [[seeme|seemned]].
174. rida:
 
=== Taimede katted ===
Taimede kõik õhu käes asuvad osad on kaetud [[lipiidid|lipiidse]] materjaliga, mis vähendavad vee kadu janing aitavad tõkestada [[Patogeen|patogeensete]] bakterite ja seente sissetungi taime. Peamised katted on [[kutiin|kutiin]], [[suberiin|suberiin]] ja [[Vahad|vahad]]. Kutiin on [[Makromolekul|makromolekul]], mida leidub enamikul taime maapealsetelmaapealsetest osadel.osadest Taning mis moodustab suurema osa kutiikulast. Vahad koosnevad pikaahelalistest [[atsüülrühm]]aga lipiididest, mis on väga [[hüdrofoobsus|hüdrofoobsed]]. [[kutiikula (botaanika)|Kutiikula]] vahadvahasid sünteesivad [[epiderm]]aalsed rakkudrakud. Kutiikula pealmine vahakiht kristalliseerub tihti keerukate ridade, torude või plaatidega mustriks. Nende mikrostruktuuride mustrid suurendavad vee tõrjumist vaha pinna kõvendamisega. Vee langemiselliikumisel taime pinnal moodustub kohe veepiisk, mis kannab endaga koos endaga ära saastavad osakesed, puhastades niimoodi taime. Seda nimetatakse ka [[lootose efekt]]iks.<ref name="test" /> Suberiin on polümeer, mis on kõikide taime maa-aluste organite rakuseina koostisosa. TaSee on seotud peridermi (korgikiht) korgirakkudega, mis osalevad varre ja juurte välimise osa puitumisel sekundaarse kasvu faasis. Suberiini võib leida ka lehtede murdumiskohal ja aladel, mis on haiged või kahjustatud.<ref name="Taiz" />
 
Kutiin, suberiin ja nendega seotud vahad aitavad moodustada barjääri taime ja selle elukeskkonna vahel nii, et vesi püsiks taimes sees ja patogeenid väljas. Kutiikula on väga efektiivne piiramaks veekadu taime õhu käes olevatest osadest, kuid ei piira aurustumist täielikult. Isegi suletud [[õhulõhe|õhulõhedega]] läheb osa veest kaduma. Kutiikula paksus varieerub keskkonna tingimustega. Taimeliigid, mis on omased kuivadele aladele, on paksema kutiikulaga kui taimed, mis kasvavad niisketel aladel. Niiskete alade taimedel võib areneda paks kutiikula, kui tingimused on kuivad. Hoolimata kutiikula ja suberiinkoe patogeenide väljatõrjumisvõimest võivad siiski mõned seened mehaaniliselt taimepinnast läbi tungida.<ref name="Taiz" />