Joonia koolkond: erinevus redaktsioonide vahel

'''Joonia koolkonnaks''' nimetatakse [[loodusfilosoofloodusfilosoofia|loodusfilosoofe]]e, kes tegutsesid [[Väike-AasiasAasia]]s [[Joonia]] piirkonnas [[Miletos]]es ja [[Ephesos]]es 6. ja 5. sajandil eKr. Joonia filosoofide eesmärk oli seletada maailma ning selle nähtuste olemust toetudes mõistusele ja loomulikele põhjendustele.

Filosoofe ühendas huvi maailma tekkepõhjuste vastu, sooviti leida maailma alget (kr ''[[arche]]''). Joonia koolkonna mõtlejad on oma sisult [[loodusfilosoofia|loodusfilosoofid]]<ref name=":0" /> ja neil leiab aset üleminek maailma tõlgendamise viisis [[müüt|müüdipõhiselt]] [[logos]]ele ehk mütoloogilis-religioossed maailmatõlgendused asenduvad üha enam filosoofilis-teaduslike ja mõistuslike seletustega. Üleminek toimus vähehaaval, paljude antiikaja filosoofide juures on müüdilise mõtlemise mõjud märgatavad.<ref name="GQm2r" />

Eelklassikaline kreeka filosoofia jaotatakse [[Koolkond|koolkonniti]], tuntumad on peale Joonia koolkonna on [[Pütagoreism|pütaagorlased]], [[Elea koolkond|eleaadid]], [[Atomistika|atomistid]] ja [[sofistid]]. Mõned Joonia koolkonna liikmed kuulusid [[Mileetose koolkond]]a. Joonia koolkonna liikmeteks loetakse [[Thales|Thalest]], [[Anaximandros|Anaximandrost]], [[Anaximenes]]t, [[Herakleitos|Herakleitost]], Hipponit[[Hippon]]it, [[Anaxagoras]]t, [[Archelaos (filosoof)|Archelaost]] ja [[Diogenes Apolloniast|Diogenest Apolloniast]]. <ref name=":3" /><ref name="a5M40" /> Mõned autorid samastavad Mileetose koolkonda Joonia koolkonnaga.<ref name=":1" />

Kokkuvõtlikult juurdles Muinas-Joonia filosoofia maailma loomuse ja algupära üle. <ref name=":1" /> Varased joonia filosoofid võtsid maailma vaatlemise osa kõrvalseisja positsiooni. Nad väitsid, et kosmos toimib omaenda printsiipide (''physis'') alusel, mis eksisteerivad sõltumata inimeste tavadest ja traditsioonidest (''nomos''). Kosmose eraldamine inimhingest (''psyche'') võimaldas eelsokraatilistel filosoofidel arutleda kosmose tõelise olemuse üle ning pakkuda välja uusi maailma nägemise viise, mis erinesid varasemast mütoloogilisest maailmapildist. Vanakreeka mõttetargad pöörasid tähelepanu sellele, et maailm on mitmekesine, kuis seejuures ühtne ja seaduspärane. Sellest tekkis küsimus, kas paljususe taga peitub ühine alus, millest kõik asjad, kaasa arvatud jumalad, tekivad ja milleks kõik tagasi pöördub? Maailmapilt lähtub algaine igikestvusest ja hingestatusest. Füüsikaline on võrdne veel eetilisega. Nad seletasid maailma tekkimist ja koostist, erinevaid loodusnähtusi ja inimest maailmakõiksuse algega, otsides põhjendusi matemaatika, astronoomia, bioloogia ja meteoroloogia vallast. Maailmakäsitlus on dialektiline: nii alge kui kogu kõiksus on lakkamatus muutumises. <ref name=":5" />

Anaximandrose mõtisklused koonduvad maailma kujundava algaine lähemasse määratlusse. Anaximandros arvas, et kõik pärineb ühest algelemenidistalgelemendist, kuid mitte veest nagu arvas Thales. Anaximandrose argument, mis tõestas, et algaineks ei saa olla vesi ega mingi muu meile tuntud aine, oli seetõttu kui üks nendest oleks primaarne, siis ta vallutaks teised. Aristotelese tõlgenduste kohaselt oli Anaximandros väitnud, et need tuntud elemendid on üksteisega opositsioonis. Õhk on külm, vesi niiske, tuli kuum – kui ükski neist oleks lõputu, ei oleks seda praeguseks teised elemendid. Seetõttu peab primaarne element kosmilises võitluses olema neutraalne.

Anaximandrose kohaselt peab algelement olema lõpmatu, igiliikuv, elav ja igavene. Tema kohaselt ürgaine ''[[Ürgalge|arche]]'' ei samastu ühegi nähtava ega tuntud ainega, see on meeleliselt tajumatu ja määratlematu (''aoriston''). Selle tunnuseks on piiramatus või lõputus (''[[apeiron]]''), millest kõik tekib ja millesse kõik hävides hajub. Ürgainest eralduvad kõik need ained, mis moodustavad antud maailma. Samuti väitis ta, et ürgaine peab ümbritsema kõiki maailmu. Anaximandrose kohaselt on meie maailm vaid üks paljude seast.

Esmalt eraldusid ürgainest soojus ja külmus, mille vastastikusest toimest tekkis niiskus ja teised ained. Viimased asetusid raskuse printiibilprintsiibil. Kõige keskel oli maa kui raskeima aine kandja, selle all oli veekiht. Seejärel soojuse mõjul vesi auras, mille läbi tekkis kuiv veepind. Maa, mida kujutleti silindrilise kehana, oli ümbritsetud kergemaist ainekihtidest, õhust ja tulest. Viimaste ümber moodustusdmoodustusid taevakehad, mis asusid pöörlema ümber maa. Aegamisi kuivava maa niiskusest sündisid teised elavad olendid – loomad ja inimene. Inimene olevat filosoofi kohaselt alguses veeloom või arenes kuni täiskasvanuks saamiseni suures kalas, kes ajaga kohandus elama maismaal. Olemasolevad maailmad pole Anaximandrose järgi mitte loodud, vaid arenenud.

Anaxagorase järgi on olmasolemas lõputu hulk lihtsaid elemente, mida ta nimetas seemneteks (''spermata'') ning mida hiljem hakati nimetama homoiomeerideks. Need on igavesed, muutumatud ja kvantitatiivselt erinevad ning neist elementidest koosnevad kõik asjad.

Lisaks arvas Anaxagoras, et ei ole olmasolemas kaht asja, mis täielikult erineksid üksteisest – kõik on kõiges. Omadused, mis esinevad ühel, on olmasolemas ka teisel, kuigi me neid ei näe. Täiesti uusi kvaliteete ei saa tekkida. Näiteks kuum vesi külmeneb ja roheline leht muutub kollaseks. Külm oli juba algusest vee omadus ja lehel oli kollase omadus, kuigi omadused kuum ja roheline domineerisid ja varjasid neid.