Vikipeedia

Juhan Paberit: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
toim ja vikindus
1. rida:
'''Juhan Paberit''' ([[13. märts]] [[1917]] [[Valguta vald]], [[Tartu maakond]] – [[27. veebruar]] [[2015]]) oli eesti [[skulptor]]. ▼
{{ToimetaAeg|kuu=mai|aasta=2007}}{{keeletoimeta}}
▲'''Juhan Paberit''' ([[13. märts]] [[1917]] [[Valguta vald]], [[Tartu maakond]] – [[27. veebruar]] [[2015]]) oli eesti skulptor.
 
== Elukäik ==
Õppis 1925–1928 [[Rõngu]] algkoolis ja 1931–1938 [[Tartu Poeglaste Gümnaasium]]is. II maailmasõja ajal oli mobiliseerinud [[Punaarmee]]sse.
Juhan Paberiti sünnikoht on Lõve veski [[Lapetukme]] külas, kus tulevane kunstnik veetis oma lapsepõlve möldri kümnelapselises perekonnas.<ref>{{Raamatuviide|autor=Lembit Ainsoo|pealkiri=1000 tartlast läbi aegade|aasta=2003|koht=Tartu|kirjastus=MTÜ Liivimaa mälu|lehekülg=lk 307-308}}</ref><ref>{{Raamatuviide|autor=Kaljola Kirt|pealkiri=Siin- ja sealpool maanteed. Tartu rajoon|aasta=1988|koht=|kirjastus=Eesti Raamat|lehekülg=}}</ref> Õppis 1925–1928 [[Rõngu]] algkoolis ja 1931–1938 [[Tartu Poeglaste Gümnaasium]]is. Majanduslik olukord oli raske, mistõttu venis õpingute aeg pikaks. Lõve veski läks pankrotti ning pere oli sunnitud kolima Taremetsa ning hiljem Luhavälja tallu vanaisa juurde. Kuni nõukogude okupatsiooni oli talupidaja. Paberit töötas pool aastat kohtu-uurijana. Sõja algul evakueerus [[Venemaa]]le, kus teenis tööpataljonis [[Saratov|Saratovi]] linnast idas. Sealt mobiliseeriti [[8. Eesti Laskurkorpus|Eesti laskurkorpusse]]. Sai kaks korda sai kergelt haavata.
 
1946. aastal astus ta kaaslastest märksa vanemana Tartu Riiklikku Kunstiinstituuti, kus temast sai koos hilisema ERKI rektori Jaan Varesega skulptor Anton Starkopfi õpilane. Kokku õppis kuus aastat, lõpetades pärast Tartu Kunstiinstituudi likvideerimist 1952. aastal Tallinnas [[ERKI]] [[Johannes Hirv|Johannes Hirve]] õpilasena.<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=|URL=http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/in-memoriam-juhan-paberit/|Pealkiri=In memoriam: Juhan Paberit|Väljaanne=Sirp|Aeg=13.03.2015|Kasutatud=9.01.2018}}</ref>
Õppis aastast 1946 Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, lõpetas 1952 [[ERKI]]. Töötas 1952–1953 [[Tartu Kunstikool]]is.
* 1953–1954 Kunstifondi Tartu osakonna direktor.
* 1965–1972 Kunstnike Liidu Tartu osakonna sekretär.
 
Töötas 1952–1953 [[Tartu Kunstikool]]is. 1953–1954 [[Eesti Kunstifond|Kunstifondi]] Tartu osakonna direktor. 1965–1972 [[Eesti Kunstnike Liit|Eesti Kunstnike Liidu]] Tartu osakonna sekretär.
Loonud portreid, mälestusmärke, n'iteks [[Paide]] fašismiohvrite mälestusmärke (1967, arhitekt Ü. Sirp), II maailmasõjas langenud sõdurite mälestussammas [[Elva]]s (1979, arhitekt G. Valdre) ja [[Kanepi]]s (1984, arhitekt G. Valdre), Oisu valla alal langenute mälestussammas (1990, arhitekt A. Murdmaa). Teinud hauamonumente, sealhulgas professor V. Meipalu (1977, Tartu [[Maarja kalmistu]]), akadeemik Arseni Mölder (1981, Tartu [[Pauluse kalmistu]]), professor K. Aru (1991, Tartu Puiestee kalmistu). – Tal on vennapoeg Tõnis Paberit (19. XI 1952.) <ref>{{1000 tartlast|307–308}}</ref>
 
== Looming ==
Juhan Paberiti sünnikoht on Lõve veski, kus tulevane kunstnik veetis oma lapsepõlve möldri lasterikkas perekonnas. ("Siin- ja sealpool maanteed") Laste nimed: Juhan, Ülo, Valdek, Olev, Endel, Helmi, Rein, Hilja, Laine, Eda.
Juhan Paberitist kujunes aastakümneteks üks innukamaid kiviraidekunsti meistreid. Loonud portreid, kompositsioone ja mälestusmärke. Näiteks [[Paide]] fašismiohvrite mälestusmärk (1967, arhitekt [[Ülo Sirp]]), Rahvatasujate mälestusmärk Rannu koolimaja ees (1973),<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://dea.digar.ee/page/sirpjavasar/1973/07/27/15|Pealkiri=Oli ja on|Väljaanne=Sirp ja Vasar, nr. 30|Aeg=27. juuli 1973|Kasutatud=9.02.2018}}</ref> Teises maailmasõjas langenud sõdurite mälestussammas [[Elva]]s (1979, arhitekt G. Valdre) ja [[Kanepi]]s (1984, arhitekt G. Valdre), Oisu valla alal langenute mälestussammas (1990, arhitekt [[Allan Murdmaa]]). Paberiti sõjamonumendid on kõik figuraalsed ning Eestis ainukordselt meisterliku [[Kõrgreljeef|kõrgreljeefiga]].<ref name=":0" />
 
Eesti kunstimuuseumides ja erakogudes säilivad Paberiti portreeskulptuurid. Tuntumad neist on „Tiina“ ([[marmor]], 1956, Tartu Kunstimuuseum), „Väike Aune“ ([[terrakota]],1963, [[Eesti Kunstimuuseum]]), „Töölisneiu Marja“ (marmor, 1964, EKM), „Marika Sahva portree“ (pronks, 1972, TKM).<ref name=":0" />
Skulptor Juhan Paberit on Valguta paigus metsa istutanud. (K. Kirt "Tartu rajoon")
 
Aastakümnetega jõudis kujur luua Tartu ümbruse kalmistuile üle 100 hauamälestise.<ref name=":0" /> Teiste seas ka professor [[Vootele Meipalu|Vootele Meipalule]] (1977, Tartu [[Maarja kalmistu]]), akadeemik [[Adolf Mölder|Adolf Mölderile]] (1981, Tartu [[Pauluse kalmistu]]) ja professor K. Arule (1991, Tartu Puiestee kalmistu). <ref>{{Raamatuviide|autor=|pealkiri=Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon|aasta=1996|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Entsüklopeediakirjastus|lehekülg=lk 365}}</ref> Juhan Paberit raius oma graniitteosed peaaegu alati ise, lastes meistritel vaid üldisema vormi ette raiuda.
Pärast [[Rõngu]] kooli läks Juhan Tartu Poeglaste Gümnaasiumi, samal ajal õppis seal ka tema vend Ülo ja Valdek käis Rõngu algkoolis. Majanduslik olukord oli väga raske, mistõttu venis õpingute aeg väga pikaks. Lõve veski läks pankrotti. Pere läks elama Taremetsa Linnu Jaani juurde, hiljem luhta, Luhavälja tallu vanaisa juurde. Tulimäelt saadi maad. Juhan rentis maad Oru talus, Väike Rõngus, haris ja koristas. Ülo ja Valdek olid kuskil mujal karjapoisid. Pärast seda tuli nõukogude võim. Töötas pool aastat kohtu uurijana. Sõja algul evakueerus [[Venemaa]]le. Pool aastat oli tööpataljonis [[Saratov|Saratovi]] linnast idas. Kõik kaaslased olid venelased, kes olid 50–60 aastased. Sealt mobiliseeriti Eesti laskurkorpusse. Siis tagavarapolku, lõpuks formeeriti Eesti laskurkorpusesse, suurtükiväkke, kaks korda sai kergelt haavata.
 
== Isiklikku ==
Lätis peeti poliitõppust, seal joonistas ta neljakümne sõduri portreed, see andis talle julguse minna [[Anton Starkopf]]i jutule, kes võttis ta oma õpilaseks. Juhan ja [[Jaan Vares]] olid viimased Starkopfi õpilased. Lõpetas kooli Hirve õpilasena, skulptuuri osakonna. Kokku õppis kuus aastat.
Tema tütar on kunstnik Anneli Salumaa.<ref>{{Netiviide|Autor=Toivo Ärtis|URL=https://dea.digar.ee/page/koduuudised/2011/07/01/1|Pealkiri=Kambjasse püstitatud perekonnakivi pärineb Luunja vallast|Väljaanne=Kodu Uudised, nr. 7|Aeg=1. juuli 2011|Kasutatud=9.01.2018}}</ref> Tal on vennapoeg Tõnis Paberit (19. XI 1952.)
 
On valmistanud 103 hauasammast. Proovinud ka puidu raiumist.
 
Palju on tegelenud ühiskondliku tööga. [[Juhan Püttsepp]] soovitas ehitada Kunstnike maja, ehitus läks käima ja kestis 8 aastat (lõpuks oli direktoriks Juhan Lust), lisaks ühiskondlikele ruumidele ka ateljeed ja korterid (erastati kollaste kaartide eest). Kunstnike Liit sai selle tõttu mitu miljonit kahju.
 
Tegeles pronksi valamisega 6 aastat, tegi 16 tööd. Sellise meetodiga teised veel ei valanud ([[Jaan Koort]]i retsept), abis olid pojad Mart ja Rein.
 
Juhan on tegelenud ka spordiga, jooksnud poolteist ringi ümber maakera – 8 kilomeetrit 6 korda nädalas kuni 80-aastaseks saamiseni, pärast seda 5 kilomeetrit päevas, hiljem 3 kilomeetrit kõndi päevas (seal on tervise retsept).
 
==Vaata ka==
30. rida ⟶ 22. rida:
 
==Viited==
<references />
{{viited}}
 
== Välislingid==
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Juhan_Paberit"