Polüfoonia: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Thea Class (arutelu | kaastöö)
31. rida:
Meloodias eraldus iseseisvaks selle kõige individuaalsem osa [[teema (muusika)|teema]], mis erinevates häältes kordudes sidus muusikateose uudseks tervikuks. Arenes välja imitatsioonilisus: teema motiive imiteeriti ja korrati varieeritult erinevates häältes. Oluliseks muutus [[tonaalsus]]e ja [[funktsioon (muusika)|funktsionaalsuse]] tunnetamine. Tähtsaimaks vormiks kujunes [[fuuga]].
 
Vaba stiili polüfoonia areng koos üha suurema tähelepanu pööramisega vertikaalile ja funktsionaalsusele viis loogiliselt [[harmoonia (muusika)|harmoonia]] ja [[homofooniline muusika|homofoonilise muusika]] tekkele [[18. sajand]]il. [[1722. a|1722. aastal]] ilmus [[Jean-Philippe Rameau]] "Traktaat harmooniast", mis esitab juba uudse nägemuse muusikalisest mõtlemisest. See üleminek oli sedavõrd järsk ja pöördeline, et polüfoonia jäigi tahaplaanile. Polüfooniat kasutati ka hiljem ning kasutatakse ka tänapäeval, kuid üksnes sporaadiliselt, ilma uute arenguteta. Polüfoonia ajalugu lõpeb seega 18. sajandi algupoolel, jõudes oma arengu tippu [[Johann Sebastian Bach]]i (1685 – 1750) loomingus. On öeldud (Albert Schweitzer): kõik teed viivad Bachini, kuid Bachist edasi ei vii enam ükski tee.
 
On öeldud: kõik teed viivad Bachini, kuid Bachist edasi ei vii enam ükski tee. [[Johann Sebastian Bach]]i loomingus jõudis polüfoonia oma täiuseni.
 
==Komponeerimistehnika==
48. rida ⟶ 46. rida:
Horisontaalkontrapunkti puhul tekib imitatsioon: teine (hiljem sisseastuv) hääl kordab ehk imiteerib juba esimeses hääles kõlanud motiive. Imitatsioon võib olla nii reaalne (täpselt samade [[intervall (muusika)|intervall]]idega) kui [[tonaalsus (muusika)|tonaalne]] (sama helistiku teisi [[heliaste|astmeid]] kasutav); kuid võib olla ka hoopis peegelpildis.
 
Peegelimitatsioonis on kõik imiteeritava meloodia liikumised vastassuunalised: kui algses meloodias liikus meloodia näiteks [[terts (muusika)|tertsi]] võrra üles, siis tema peegelimitatsioonis liigub meloodia samas kohas tertsi võrra alla jne. Peegelduspunktiks võetakse mistahes [[noot (muusika)|noot]]; range stiili polüfoonias oli lemmikukskesksel kohal re-noot, mis tagab oma sümmeetrilise asetusega kõikide [[intervall (muusika)|intervallide]] samaväärsuse; vaba stiili polüfoonias oli tavalisemaksenimkasutatud peegelduspunktiks [[helistik]]u III [[heliaste|aste]].
 
Vähi-imitatsiooni (vähikäigu) puhul korratakse algset meloodiat, kuid tagantpoolt ettepoole. Peegelvähikäik on (tagurpidi liikuv) vähi-imitatsioon, mida on veel omakorda peegeldatud.
60. rida ⟶ 58. rida:
[[Johann Sebastian Bach]]i "Fuugakunst" esitab sama teema kõikvõimalikud kontrapunktilised kasutamisvõimalused läbi terve fuugade tsükli. "Fuugakunst" sisaldab ka tagurpidi mängitava fuuga. Bachi teine teos, "Muusikaline ohver" sisaldab Preisi kuninga [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich II]] poolt antud teemale kirjutatud fuugasid ja kümme kaanonit, mis on esitatud mõistatustena. Interpreet peab lisatud vihjete järgi aru saama, millal ja millisel viisil saavad antud ühehäälse meloodiaga liituda teised sama meloodiat esitavad hääled. Bachi teostes leidub hulgaliselt numbrilisi ja tähelisi koode ning sümboolikat. Tähed B-A-C-H on ju ka noodinimed ning nendest moodustatud neljanoodilist teemat on kasutanud nii Bach ise kui ka paljud hilisemad heliloojad, sealhulgas [[Arvo Pärt]].
 
== Vaata ka ==
# Raadioülikool. Polüfoonilise muusika vormid. [https://arhiiv.err.ee/vaata/raadioulikool-raadioulikool-polufoonilise-muusika-vormid arhiiv.err.ee/vaata/raadioulikool-raadioulikool-polufoonilise-muusika-vormid]
# Polyphony. [[:en:Polyphony|en.wikipedia.org/wiki/Polyphony]]
 
== Viited ==
# [[Johann Sebastian Bach]]
[[Kategooria:Muusikateooria]]