Polüfoonia: erinevus redaktsioonide vahel

Vaba stiili polüfoonia arenes välja järk-järgult. Üha rohkem hakati tähelepanu pöörama muusika individuaalsusele, seda nii [[muusikavorm|vormiliselt]] kui [[muusikažanr|žanriliselt]]. Rütm ja meloodia muutusid väljendusvahenditena olulisemateks, "reljeefsemateks". Tekkisid uued karakteersed žanrid (marss, pastoraal, retsitatiiv, tantsulised žanrid jne); tsüklilised vormid ([[süit]], [[prelüüd]] ja [[fuuga]], [[tokaata]] ja fuuga jt); tähtsale kohale tõusid suurvormid ([[ooper]], [[oratoorium]], [[passioon]], [[missa (muusika)|missa]], [[kantaat]] jt). Domineerima hakkas [[instrumentaalmuusika]]; tähtsale kohale tõusid [[orel]] jt [[klahvpill]]id, samuti orkestrižanrid.

 

 

Vaba stiili polüfoonia areng koos üha suurema tähelepanu pööramisega vertikaalile ja funktsionaalsusele viis loogiliselt [[harmoonia (muusika)|harmoonia]] ja [[homofooniline muusika|homofoonilise muusika]] tekkele [[18. sajand]]il. [[1722. a|1722. aastal]] ilmus [[Jean-Philippe Rameau]] "Traktaat harmooniast", mis esitab juba uudse nägemuse muusikalisest mõtlemisest. See üleminek oli sedavõrd järsk ja pöördeline, et polüfoonia jäigi tahaplaanile. Polüfooniat kasutati ka hiljem ning kasutatakse ka tänapäeval, kuid üksnes sporaadiliselt, ilma uute arenguteta. Polüfoonia ajalugu lõpeb seega 18. sajandi algupoolel.