Polüfoonia: erinevus redaktsioonide vahel

===VaraneVarajane mitmehäälsus===

''[[Cantus firmus]]'' (gregooriuse koraal) oli sagedamini üks keskmisi hääli, ühepikkustes täisnootides. Kasutati [[diatooniline helilaad|diatoonilisi helilaade]] ehk "kirikulaade", kõrgendatud juhttooniga (VII [[aste (muusika)|astmega]]). Erandiks oli [[früügia (muusika)|früügia]], mida nimetati "tagurpidi laadiks", kuna tema juhttoon oli II [[aste (muusika)|aste]], mida siis vastavalt madaldati. Hoolikalt välditi suurendatud [[kvart (muusika)|kvardi]] ehk [[tritoon]]i esinemist muusikas, ka meloodilistes liikumistes. Seetõttu kasutati näiteks [[lüüdiaLüüdia (muusika)helilaad|lüüdiatLüüdia]] helilaadi kasutati suhteliselt harveminiharva, kuna seal on tritooni tekkimine kõigeon siin väga kergemhõlbus. Kui üldseseda lüüdiatlaadi üldse kasutati, siis peaaegu alatienamasti madaldatud IV astmega.

[[Noodikiri|Noodikirjas]] taktijooni ei kasutatud, takttakti olipikkuseks tinglikultoli täisnoot (ehk gregooriuse koraali, ''cantus firmus''e üks noot). [[Noodivõti|Noodivõtmetena]] kasutati do-võtmeid, mis valiti vastavalt meloodia ulatusele (abijooni, st– meloodia liikumist väljapoole noodijoonestikku, – välditi). IgaleIgal häälelehäälel oli oma noodijoonestiknoodijoonestiku rida ning neid ei kirjutatud kunagi üksteise kohale (nagu hilisemal ajal [[partituuris]]), vaid need asusid eraldi lehtedel. Range stiili polüfoonia oli eelkõige [[vokaalmuusika]] (''[[a cappella]]'' [[koorilaul]]).

''[[Cantus firmus]]'' oli enamasti [[gregooriuse koraal]], kuid võis olla ka mõni muu sarnane meloodia, millele lisaks kõlasid teised (vabad) hääled. Meloodia liikus enamasti astmeliselt, hüpped üle [[terts (muusika)|tertsi]], [[kvart (muusika)|kvardi]] või [[oktaav (muusika)|oktaavi]] olid ette valmistatud ja tasakaalustatud vastassuunalise liikumisega. Meloodia algas ja lõppes alati toonikal (I astmel). Meloodia väikseim ulatus oli enamasti vähemaltreeglina puhas [[kvint (muusika)|kvint]], maksimaalseltsuurim suur [[deetsim (muusika)|deetsim]].

Range stiili polüfoonias arenesid välja mitmed uued võtted. Hakati eemalduma ''cantus firmusest'', mis seni oli olnud juhtmeloodia ja millest teised hääled sõltusid. Hakati looma teoseid, kus ''cantus firmus'' üldsetäielikult puudus; ühtlasi tähendas see muusika sekulariseerumist, kuna side gregooriuse koraaliga muutus olematuks. Vabad hääled hakkasid üksteist imiteerima: sisaldasid samu motiive ja meloodiakäike. Tekkisid imitatsioonilised vormid ([[kaanon(muusika)|kaanon]], [[fuuga]] jt). [[Diatooniline helilaad|Diatooniliste helilaadide]] arv vähenes: kasutusele jäid lõpuks vaid [[mažoor]] ja [[minoor]]. Muutus ka noodikiri: enam hakati kasutama [[viiulivõti|viiuli-]] ja [[bassivõti]]t; häälepartiisid hakati kirjutama üksteise kohale, ehk [[partituur]]i. Hakati looma puhtalt [[instrumentaalmuusika]]t. Kõik see viis järk-järgult vaba stiili polüfoonia juurde.

Tänapäeval kõlab range stiili polüfoonia äärmiselt puhtalt, helgelt ja läbipaistvalt. See tuleneb suuresti selle ülesehituse põhimõtetest, nii meloodiate liikumise kui ka samaaegselt kõlavate meloodiate omavaheliste kooskõlade jaoks. Range stiili polüfoonia teooriaid, põhimõtteid ja reegleid omalei ajal eiolnud koostatud; need olidvaid välja kujunenud pikaajalise traditsiooni käigus.

Vaba stiili polüfoonia arenes välja järk-järgult. Üha rohkem hakati tähelepanu pöörama muusika individuaalsusele, seda nii [[muusikavorm|vormiliselt]] kui [[muusikažanr|žanriliselt]]. Rütm ja meloodia muutusid väljendusvahenditena olulisemateks, "reljeefsemateks". Tekkisid uued karakteersed žanrid (marss, pastoraal, retsitatiiv, tantsulised žanrid jne); tsüklilised vormid ([[süit]], [[prelüüd]] ja [[fuuga]], [[tokaata]] ja fuuga jt); tähtsale kohale tõusid suurvormid ([[ooper]], [[oratoorium]], [[passioon]], [[missa (muusika)|missa]], [[kantaat]] jt). Domineerima hakkas [[instrumentaalmuusika]]; tähtsale kohale tõusid [[orel]] jt [[klahvpill]]id, samuti orkestrižanrid.

Meloodiast eraldus iseseisvaks selle kõige individuaalsem osa, [[teema (muusika)|teema]], mis erinevates häältes kordudes sidus muusikateose uudsesse tervikusse. Arenes välja imitatsioonilisus: teema motiive imiteeriti ja korrati varieeritult erinevates häältes. Oluliseks muutus [[tonaalsus]]e ja [[funktsioon (muusika)|funktsionaalsuse]] tunnetamine. Tähtsaimaks vormiks kujunes [[fuuga]].

Vaba stiili polüfoonia areng koos üha suurema tähelepanu pööraminepööramisega vertikaalile ja funktsionaalsusele viis loogiliselt [[harmoonia (muusika)|harmoonia]] ja [[homofooniline muusika|homofoonilise muusika]] tekkele [[18. sajand]]il. [[1722. a|1722. aastal]] ilmus [[Jean-Philippe Rameau]] "Traktaat harmooniast", mis esitab juba uudse nägemuse muusikalisest mõtlemisest. See üleminek oli sedavõrd järsk ja pöördeline, et polüfoonia jäigi unustusse ja tagaplaaniletahaplaanile. Polüfooniat kasutati ka hiljem ning kasutatakse ka tänapäeval, kuid üksnes sporaadiliselt, ilma uute arenguteta. Polüfoonia ajalugu lõpeb seega 18. sajandi algupoolel.

[[Johann Sebastian Bach]]i "Fuuga kunstFuugakunst" esitab sama teema kõikvõimalikud kontrapunktilised kasutamisvõimalused läbi terve fuugade tsükli. "Fuuga kunstFuugakunst" sisaldab ka tagurpidi mängitava fuuga. Bachi teine teos, "Muusikaline ohver" sisaldab Preisi kuninga [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich II]] poolt antud teemale kirjutatud fuugasid ja kümme kaanonit, mis on esitatud mõistatustena. Interpreet peab lisatud vihjete järgi aru saama, millal ja millisel viisil saavad antud ühehäälse meloodiaga liituda teised sama meloodiat esitavad hääled. Bachi teostes leidub hulgaliselt numbrilisi ja tähelisi koode ning sümboolikat. Tähed B-A-C-H on ju ka noodinimed ning nendest moodustatud neljanoodilist teemat on kasutanud nii Bach ise kui ka paljud hilisemad heliloojad, sealhulgas [[Arvo Pärt]].