Pasigraafia: erinevus redaktsioonide vahel
Uus lehekülg: ''''Pasigraafia''' on märgisüsteem, mille puhul sümbolid tähistavad kontseptsioone, mitte kõneldava keele sõnu. Pasigraafiad peaks olema üldarusaadav...' |
(Erinevus puudub)
|
Redaktsioon: 4. jaanuar 2018, kell 19:42
Pasigraafia on märgisüsteem, mille puhul sümbolid tähistavad kontseptsioone, mitte kõneldava keele sõnu. Pasigraafiad peaks olema üldarusaadavad kõigile inimestele olenemata nende emakeelest.
Pasigraafiad on näiteks noodikiri, matemaatilised sümbolid ja ka numbrisüsteemid. Pasigraafia alla liigitatakse vahel ka hieroglüüfilised kirjasüsteemid.[1] Pasigraafiad on ka piktogrammid ja blisskiri.
Ajalugu
Pasigraafia ideele aluse panijaks ja mõiste kasutuselevõtjaks on peetud Gottfried Wilhelm Leibnizit, kes kasutas pasigraafia mõistet 1666. aastal teoses "Dissertatio de arte combinatoria".[1][2]
Esimese puhta pasigraafia loojaks arvatakse olevat prantslane Joseph de Maimieux'd, kes esitas oma kontseptsiooni 1797. aastal.[3]
Eestis on pasigraafia arendamisega tegelenud näiteks Jakob Linzbach ja Jaan Sarv, mõlemad püüdsid välja töötada oma kunstlikku märgisüsteemi.[4]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 Ülo Lumiste, Leo Võhandu. Kolmest Eestis loodud tehiskeelest ja nende loojatest. – Akadeemia 2007, nr 3, lk 482–510, siin lk 488.
- ↑ Erika Luciano. Peano and His School Between Leibniz and Couturat: The Influence in Mathematics and in International Language. – New Essays on Leibniz Reception: In Science and Philosophy of Science 1800-2000. Toim. Ralph Krömer, Yannick Chin-Drian. Lk 41–64, siin lk 42.
- ↑ Winfried Nöth. Handbook of Semiotics. Bloomington 1990, lk 269.
- ↑ Lumiste, Võhandu, lk 487.