Erinevus lehekülje "Eesti kaitsevägi" redaktsioonide vahel

resümee puudub
 
Kaitseväe peamine ülesanne on tagada [[kaitseväe valmisolek|valmisolek]] riigi kaitsmiseks sõjalise tegevusega. Kaitseväe juhtorgan [[Kaitseväe peastaap]] planeerib ja teostab operatsioone kõigi väeliikide üksusi kaasates.
 
== Ajalugu ==
{{Vaata|Eesti kaitsejõudude ajalugu}}
;Eesti rahvusväeosade loomine
Poliitilised eeldused [[Eesti rahvusväeosad|Eesti rahvusväe]] loomiseks avas 1917. aastal Venemaal toimunud [[Veebruarirevolutsioon]]. Tänu kiirele ja energilisele asjaajamisele said eesti liidrid 1917. aasta aprillis loa eesti päritoluga sõjaväelaste koondamiseks kodumaale. 1917. aasta novembris otsustas [[Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee]] koondada üksikud rahvusväeosad Eesti Diviisiks, mille ülemaks valiti suurte juhtimiskogemustega alampolkovnik [[Johan Laidoner]].
;Põrandaalune organiseerimistöö I maailmasõja ajal
[[24. veebruar]]il 1918 kuulutas [[Eesti Päästekomitee]] seadusliku rahvaesinduse – [[Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu|Maapäev]]a – nimel Eesti iseseisvaks vabariigiks, kuid 1918. aasta veebruaris algas [[Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)|Saksa okupatsioon]] ja vastmoodustatud Eesti rahvusväeosad saadeti okupatsioonivõimude korraldusel laiali. Lubati moodustada ainult 3000-meheline [[Tallinna Omakaitse]].
11. novembril 1918 alistus Saksamaa lääneliitlastele ja Tallinnas asus taas tegevusse Ajutine Valitsus, mille reaalseks toeks oli kindral [[Ernst Põdder|Põdder]]i juhitud [[Kaitseliit]].
;Vabadussõda
12. novembril 1918 otsustas Ajutine Valitsus luua ka [[regulaarsõjavägi|regulaarsõjaväe]], mille juhtorganiks oli [[Eesti Diviisi Staap]] kindral Larka juhtimisel. [[28. november|28. novembril]] tungisid Punaarmee väeosad üle Narva jõe ja algas Eesti iseseisvuse kaitseks [[Eesti Vabadussõda]]. Vabadussõja lõpuks oli Eesti sõjaväes 85 000 meest, kellele vahetu reservi moodustasid 32 000 sõjaliselt koolitatud kaitseliitlast. Kaitseliidus tervikuna oli üle 100 000 mehe. Võiduka Vabadussõja Venemaaga lõpetas [[2. veebruar]]il 1920 sõlmitud [[Tartu rahu]], millega [[Nõukogude Venemaa]] tunnustas Eesti riiki selle etnilistes piirides ja loobus igaveseks kõigist pretensioonidest Eesti territooriumile. Vabadussõda nõudis ohvriks 5000 eesti sõjaväelase elu.
;Maailmasõdade vahelise perioodi kaitsejõud
Pärast Vabadussõda säilis Eesti riigikaitse struktuur laias laastus muutmatuna, seades eesmärgiks saada moodsa lääneliku väikeriigi armeeks. Eesti sõjaväe väljaõpe viidi kooskõlla Euroopa põhimõtetega. 1928. aastal loobus Eesti kaheaastasest [[ajateenistus]]est ja venepärastest väeüksuste nimetustest (rood, polk) mindi üle üle euroopalikele nimetustele (kompanii, rügement).
 
Teise maailmasõja eelõhtul oli Eesti sõjaväes 1500 ohvitseri, 2400 kaadriallohvitseri ja 12 000 ajateenijat. Väljaõpetatud reserv küündis 147 000 meheni, kellest 43 000 olid kaitseliitlastena pidevas treeningus.
;Okupatsioonid II maailmasõja ajal ja relvastud vastupanuliikumine
Olude sunnil sõdisid eestimaalased Saksa [[Wehrmacht]]i, [[Relva SS]]i, Soome sõjaväe või Nõukogude Liidu [[Punaarmee]] mundris. Pärast seda, kui sügisel 1944 asendus [[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa okupatsioon]] Eestis [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)|Nõukogude okupatsioon]]iga, hajusid tuhanded eestlased metsadesse ja jätkasid sissisõja taktikaga vastupanu. Alles 1950. aastatel suutsid Nõukogude okupatsioonivõimud massterrori abil murda metsavendade vastupanu, kasutades selleks [[Vastupanutegevus ENSVs|vastupanuliikumise]] ([[metsavend]]luse) toetusbaasi – maaelanike [[märtsiküüditamine|massideporteerimist]] ning NKVD [[hävitusagent]]e ja sõjalisi operatsioone.
 
;Omariikluse ja kaitsejõudude taastamine
Eesti taasiseseisvumisel [[20. august]]il [[1991]] algas Eesti relvajõudude taastamine nagu 1918. aastalgi [[Kaitseliit|Kaitseliidust]], mis rahvaalgatuse korras [[17. veebruar]]il [[1990]] ellu äratati. 4. septembril 1991 taastati Kaitseliit ka juriidiliselt ja arvati 28. aprillil 1992 [[Eesti Kaitsejõud]]ude koosseisu.
3. septembril 1991 võttis [[Eesti Vabariigi Ülemnõukogu]] vastu otsuse üldisest kaitseväeteenistuse kohustusest ja 31. oktoobril algas kaitseväe loomine Peastaabi kui operatiivjuhtimise organi formeerimisest toonase koloneli [[Ants Laaneots]]a juhtimisel.
[[13. aprill]]il [[1992]] loodi kaitsepoliitika kõrgeima organina [[Kaitseministeerium]], esimeseks kaitseministriks sai [[Ülo Uluots]].
[[27. juuli]]l 1992 sai kolonel Ants Laaneots [[Kaitsejõudude Peastaabi ülem]]aks ning 1993. aasta [[4. mai]]l kinnitas [[Riigikogu]] kaitseväe juhatajaks Ameerika Ühendriikide maaväe erukoloneli [[Aleksander Einseln]]i.
31. augustil 1994 lahkusid Vene väed lõplikult Eestist.
 
Kaitseväe taasloomisel tuli esmalt ära kasutada [[Nõukogude Armee]]st saadud kogemused, aga samuti hakati juhtivate ohvitseride initsiatiivil uurima ja võimalust mööda rakendama 1930. aastail Eesti Kalitseväes ja Eesti Sõjaväes kehtinud määrustikke ning terminoloogiat. Oma sisendi andsid muuhulgas Teise maailmasõja päevil Saksa ja Soome sõjaväes teeninud endised vormikandjad. Suur puudus oli haritud ja kogenud ohvitseridest ning vanemallohvitseridest. Riviohvitsere hakati esmalt vabatahtlikest (kel polnud sageli kõrgharidust, kuid kes olid läbinud ajateenistuse) kiirkorras ette valmistama mõnekuulistel Peastaabi Ohvitseride Kursustel, mis toimusid veel kuni 1990. aastate lõpuni. 1990. aastate keskpaiku avanes võimalus suunata mitmeid tulevasi ohvitsere ja allohvitsere õppima Soome kaitseväe õppeasutustesse, hiljem ka lääneriikidesse. Samuti käivitati kaadriohvitseride ja -allohvitseride nõuetekohaseks ettevalmistamiseks vajalikud õppeasutused Eestis.
 
Suur puudus oli kaitsejõudude algusaastatel ka relvastusest, tehnikast ja varustusest. Esimene suurem partii vene süsteemis automaatrelvi, kuulipildujaid ja granaadiheitjaid saadi Rumeeniast ja Hiinast. Tehnikana kasutati algul peamiselt lahkuvalt Vene armeelt üle võetud transpordivahendeid, kuid peagi saabusid esimesed militaarsõidukid ka abi korras lääneriikidest, eriti endise Ida-Saksamaa varudest.
 
== Kaitseväe ülesanded ==
*[[Kaitseväe peastaabi teeneterist]]
*mälestusmedal "[[10 aastat taastatud Kaitseväge]]"
 
== Ajalugu ==
{{Vaata|Eesti kaitsejõudude ajalugu}}
;Eesti rahvusväeosade loomine
Poliitilised eeldused [[Eesti rahvusväeosad|Eesti rahvusväe]] loomiseks avas 1917. aastal Venemaal toimunud [[Veebruarirevolutsioon]]. Tänu kiirele ja energilisele asjaajamisele said eesti liidrid 1917. aasta aprillis loa eesti päritoluga sõjaväelaste koondamiseks kodumaale. 1917. aasta novembris otsustas [[Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee]] koondada üksikud rahvusväeosad Eesti Diviisiks, mille ülemaks valiti suurte juhtimiskogemustega alampolkovnik [[Johan Laidoner]].
;Põrandaalune organiseerimistöö I maailmasõja ajal
[[24. veebruar]]il 1918 kuulutas [[Eesti Päästekomitee]] seadusliku rahvaesinduse – [[Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu|Maapäev]]a – nimel Eesti iseseisvaks vabariigiks, kuid 1918. aasta veebruaris algas [[Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)|Saksa okupatsioon]] ja vastmoodustatud Eesti rahvusväeosad saadeti okupatsioonivõimude korraldusel laiali. Lubati moodustada ainult 3000-meheline [[Tallinna Omakaitse]].
11. novembril 1918 alistus Saksamaa lääneliitlastele ja Tallinnas asus taas tegevusse Ajutine Valitsus, mille reaalseks toeks oli kindral [[Ernst Põdder|Põdder]]i juhitud [[Kaitseliit]].
;Vabadussõda
12. novembril 1918 otsustas Ajutine Valitsus luua ka [[regulaarsõjavägi|regulaarsõjaväe]], mille juhtorganiks oli [[Eesti Diviisi Staap]] kindral Larka juhtimisel. [[28. november|28. novembril]] tungisid Punaarmee väeosad üle Narva jõe ja algas Eesti iseseisvuse kaitseks [[Eesti Vabadussõda]]. Vabadussõja lõpuks oli Eesti sõjaväes 85 000 meest, kellele vahetu reservi moodustasid 32 000 sõjaliselt koolitatud kaitseliitlast. Kaitseliidus tervikuna oli üle 100 000 mehe. Võiduka Vabadussõja Venemaaga lõpetas [[2. veebruar]]il 1920 sõlmitud [[Tartu rahu]], millega [[Nõukogude Venemaa]] tunnustas Eesti riiki selle etnilistes piirides ja loobus igaveseks kõigist pretensioonidest Eesti territooriumile. Vabadussõda nõudis ohvriks 5000 eesti sõjaväelase elu.
;Maailmasõdade vahelise perioodi kaitsejõud
Pärast Vabadussõda säilis Eesti riigikaitse struktuur laias laastus muutmatuna, seades eesmärgiks saada moodsa lääneliku väikeriigi armeeks. Eesti sõjaväe väljaõpe viidi kooskõlla Euroopa põhimõtetega. 1928. aastal loobus Eesti kaheaastasest [[ajateenistus]]est ja venepärastest väeüksuste nimetustest (rood, polk) mindi üle üle euroopalikele nimetustele (kompanii, rügement).
 
Teise maailmasõja eelõhtul oli Eesti sõjaväes 1500 ohvitseri, 2400 kaadriallohvitseri ja 12 000 ajateenijat. Väljaõpetatud reserv küündis 147 000 meheni, kellest 43 000 olid kaitseliitlastena pidevas treeningus.
;Okupatsioonid II maailmasõja ajal ja relvastud vastupanuliikumine
Olude sunnil sõdisid eestimaalased Saksa [[Wehrmacht]]i, [[Relva SS]]i, Soome sõjaväe või Nõukogude Liidu [[Punaarmee]] mundris. Pärast seda, kui sügisel 1944 asendus [[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa okupatsioon]] Eestis [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)|Nõukogude okupatsioon]]iga, hajusid tuhanded eestlased metsadesse ja jätkasid sissisõja taktikaga vastupanu. Alles 1950. aastatel suutsid Nõukogude okupatsioonivõimud massterrori abil murda metsavendade vastupanu, kasutades selleks [[Vastupanutegevus ENSVs|vastupanuliikumise]] ([[metsavend]]luse) toetusbaasi – maaelanike [[märtsiküüditamine|massideporteerimist]] ning NKVD [[hävitusagent]]e ja sõjalisi operatsioone.
;Omariikluse ja kaitsejõudude taastamine
Eesti taasiseseisvumisel [[20. august]]il [[1991]] algas Eesti relvajõudude taastamine nagu 1918. aastalgi [[Kaitseliit|Kaitseliidust]], mis rahvaalgatuse korras [[17. veebruar]]il [[1990]] ellu äratati. 4. septembril 1991 taastati Kaitseliit ka juriidiliselt ja arvati 28. aprillil 1992 [[Eesti Kaitsejõud]]ude koosseisu.
3. septembril 1991 võttis [[Eesti Vabariigi Ülemnõukogu]] vastu otsuse üldisest kaitseväeteenistuse kohustusest ja 31. oktoobril algas kaitseväe loomine Peastaabi kui operatiivjuhtimise organi formeerimisest toonase koloneli [[Ants Laaneots]]a juhtimisel.
[[13. aprill]]il [[1992]] loodi kaitsepoliitika kõrgeima organina [[Kaitseministeerium]], esimeseks kaitseministriks sai [[Ülo Uluots]].
[[27. juuli]]l 1992 sai kolonel Ants Laaneots [[Kaitsejõudude Peastaabi ülem]]aks ning 1993. aasta [[4. mai]]l kinnitas [[Riigikogu]] kaitseväe juhatajaks Ameerika Ühendriikide maaväe erukoloneli [[Aleksander Einseln]]i.
31. augustil 1994 lahkusid Vene väed lõplikult Eestist.
 
Kaitseväe taasloomisel tuli esmalt ära kasutada [[Nõukogude Armee]]st saadud kogemused, aga samuti hakati juhtivate ohvitseride initsiatiivil uurima ja võimalust mööda rakendama 1930. aastail Eesti Kalitseväes ja Eesti Sõjaväes kehtinud määrustikke ning terminoloogiat. Oma sisendi andsid muuhulgas Teise maailmasõja päevil Saksa ja Soome sõjaväes teeninud endised vormikandjad. Suur puudus oli haritud ja kogenud ohvitseridest ning vanemallohvitseridest. Riviohvitsere hakati esmalt vabatahtlikest (kel polnud sageli kõrgharidust, kuid kes olid läbinud ajateenistuse) kiirkorras ette valmistama mõnekuulistel Peastaabi Ohvitseride Kursustel, mis toimusid veel kuni 1990. aastate lõpuni. 1990. aastate keskpaiku avanes võimalus suunata mitmeid tulevasi ohvitsere ja allohvitsere õppima Soome kaitseväe õppeasutustesse, hiljem ka lääneriikidesse. Samuti käivitati kaadriohvitseride ja -allohvitseride nõuetekohaseks ettevalmistamiseks vajalikud õppeasutused Eestis.
 
Suur puudus oli kaitsejõudude algusaastatel ka relvastusest, tehnikast ja varustusest. Esimene suurem partii vene süsteemis automaatrelvi, kuulipildujaid ja granaadiheitjaid saadi Rumeeniast ja Hiinast. Tehnikana kasutati algul peamiselt lahkuvalt Vene armeelt üle võetud transpordivahendeid, kuid peagi saabusid esimesed militaarsõidukid ka abi korras lääneriikidest, eriti endise Ida-Saksamaa varudest.
 
== Viited ==