Podolsk: erinevus redaktsioonide vahel

Läbisõiduhoovides kauplemisega kogutud kapital suunati osaliselt ka tehaste rajamisse. 19. sajandi keskel olid neist tuntumad vahatööstus ja nahaparkimistehas (mõlemad aastast [[1843]]), pruulikoda ja linnasetehas (mõlemad aastast [[1849]]). Sajandi esimesel poolel jäi Podolsk veel suures osas kaupmeeste linnaks ja domineeriv tegevusala oli kaubandus. Tööstuse tormiline areng algas 19. sajandi teisel poolel.<ref name="ПР0913" />

 

 

[[1871]]. aastal loodi tsemendi- ja tellisetehase rajamiseks Podolski lähedale ettevõte "Gubonin, Porohhovštšikov i Ko.", mille asutajad olid kaks Moskva kubermangu ettevõtjat ja metseeni: Podolski maakonna Dobrjatino vallas Pahra jõe paremal kaldal asuvate kivimurdude omanik [[Pjotr Gubonin]] ja arhitekt-ehitusmeister [[Aleksandr Porohhovštšikov]]. Tehased valmisid [[1875]]. aastal Porohhovštšikovi ostetud 36 hektari suurusel maatükil Võpolzovo külas. Samal aastal nimetati tehaseid haldav firma ümber "Moskva aktsiaseltsiks tsemendi ja teiste ehitusmaterjalide tootmiseks ning nendega kauplemiseks", sest Pjotr Gubonin oli vahepeal ärist lahkunud. Samal aastal saadi kätte ka aktsiaseltsi esimene toodang: [[portlandtsement]], [[romaantsement]], [[kustutamata lubi]], põletatud [[tellis]]ed. Vaatamata sellele, et tehased töötasid esimestel aastatel kahjumiga, paranes nende majanduslik olukord 19. sajandi lõpuks märkimisväärselt ja ehitusmaterjalide tootmine tehastes kasvas 17 korda.<ref name="цемент" /> Selleks ajaks oli tehaste põhitoodanguks saanud tsement, mis moodustas [[1913]]. aastaks 95% linnast eksporditavast kaubast. Podolski tsementi kasutati Moskva Punase väljaku tribüünide, Moskva ajaloomuuseumi ja Moskva linnaduuma hoone ehitamiseks.<ref name="ПР0913" />