Alūksne loss: erinevus redaktsioonide vahel

[[1741]]. aastal kinkis keisrinna [[Jelizaveta Petrovna|Jelizaveta]] Alūksne oma kantslerile krahv Mihhail Vorontsovile, aga sel polnud aega taoliste asjadega tegeleda ja nii müüs ta [[mõis]]a juba [[1744]]. aastal [[Otto Hermann von Vietinghoff-Scheel]]ile. [[Vietinghoff]]-Scheelide kätte jäi valdus kuni võõrandamiseni.

 

 

Lossi ümber on suur XIX sajandil rajatud inglise stiilis [[park]], mis piirneb [[Alūksne järv]]e rannaga; lossipark on üks liigirikkamaid Lätis. Seal asub XVIII sajandil rajatud regulaarse planeeringuga [[ampiir]]stiilis väravatega aed. Pargis on veel mitmeid väiksemaid dekoratiivseid elemente nagu [[Aiolos]]e ja [[Pomona]] templid, Vietinghoffide [[mausoleum]], laternatega Veneetsia sild, palmimaja, hiina paviljon, linnupaviljon, Aleksandri paviljon ja Otto von Vietinghoffi graniitobelisk. Parki ja järvesaarel paiknevat [[Aluliina ordulinnus]]t ühendab puust sild.