Einar Klaamann uuris Eesti aluspõhja, Lõuna-Baltikumi, Skandinaaviamaade ja Briti saarte Ordoviitsiumi ja Siluri tabulaate, nende [[tafonoomia]]t, muutlikkust, biostratigraafilist levikut, paleoökoloogiat ja -biogeograafiat ning [[faatsies]]te ja koralļikoosluste vahelisi seoseid, olles selle uurimissuuna rajajaid. Osales Balti Siluri basseini ökoloogilise mudeli väljatöötamises ning oli koguteose "Eesti silur" (l9701970) Ülem-Siluri lademete stratigraafiat käsitlevate peatükkide autor. Korallide süstemaatikuna ja biostratigraafina kuulus akadeemik B. S. Sokolovi koolkonda. Korraldas ekspeditsioone Ukrainasse, [[Ojamaa]]le, Lätti ja Leetu, osales 1978 NSVL TA Kaug-Ida Teaduskeskuse ekspeditsioonis Austraaliasse [[Suur Vallrahu|Suurele Vallrahule]]. Käsitles ka nüüdisaegseid korallriffe, Eesti maavärinaid, Eesti geoloogilist uuritust ning geoloogia ajalugu. Klaamann avaldas üle 80 teadustrükise, sh 2 monograafiat, samuti üle 300 aimeartikli.<ref name="ETBL" /> 1980. aastail algatas ta paleontoloogiliste monograafiate sarja "[[Fossilia Baltica]]".{{lisa viide}}
